Isegi Soome suurkapitalist Hjalmar Linder kirjutas tollal Soome kodanlikus ajakirjanduses: „See, mis meie maal sünnib, on kohutav. Need lõpmatud mahalaskmised annavad täielise ettekujutuse valitsevast omavolist. Tuhanded lesknaised, kümned tuhanded vaeslapsed on kaotanud oma toitja. Vanglais surevad arreteeritud otsekui kärbsed. Ja meie kodanlus kiidab kõik selle heaks ning lausub: tappa nad maha, nad on selle ära teeninud, mädapaise tuleb juurtega välja kiskuda.“
Mis võib olla hirmsamat kui need küünilised ülestunnistused?!
Võib-olla vahest ainult orjakauplemise seadus, mille valgesoomlased andsid välja samal ajajärgul ja mida avalikult arutati valgesoome ajakirjanduses: soome lehed jagelesid selle üle, kuidas kõige paremini müüa kolmkümmend tuhat vangis olevat töölist välismaale, saades vastu mineraalväetist Soomele! Ja see teostati erilise „dekreediga"!
Vaadake, kui sügavale langesid lurjused!
Rahvusvaheline interventsioon aitas kõigest jõust Mannerheimi neid terrori pärtliöid läbi viia.
Imperialistid ei teinud seda tasuta. Nad soetasid endale Euroopa kirdepoolses nurgas bandiitliku salaurka ja sellest nurjatust pesast sooritasid nad aastast aastasse veriseid kallaletunge Nõukogude territooriumile.
Juba oma „iseseisvuse“ tegutsemise esimeste sammudega võitis valge Soome endale tõelise ostetava lõbunaise kuulsuse, salakavala fašistliku urka pidajana, räpase litana, kes meelsasti läheb ühe palkaja käest teise kätte.
