«Kas isa võttis nad vastu?» päris Villu.
«Ega ta heaga tahtnud võtta, aga Mikk ei läind ega läindki ära, ütles teine, et perenaine on saatnud, käskind aidata Katku rukki ära lõigata, sest Kõrbojal omal on valmis. Eks see muidugi sinu pärast olnd, et sina olid ära, aga sinust ei lausund Mikk sõnagi. Tulid ju teised masinaga, nii et täna õhtuks on kõik maas, kui aga kokku jõuavad panna,» jutustas ema.
«Ma lähen ka õige appi,» ütles Villu ja tõusis ukselävelt.
«Kui sa võid, tarvis oleks küll,» arvas ema.
«Küllap katsun,» lausus Villu ja läks.
«See siis ongi Kõrboja masin, mis seal meie väljal lõgiseb,» rääkis Villu minnes endamisi. Seda oli ta ei tea miks isegi aimanud ja sellepärast oli see masin tema sisemuse soojemaks lõgistanud. Süda oli soenenud masinat kuulates ja jalg oli kergemalt astuma hakanud veel enne, kui ema pistis talle leige katsekaku võiga pihku. Niisuguse sooja südamega jõudis Villu isa juurde, kes rukkivihke hakkidesse ladus, ja andis tööle jõudu.
«Näe, logaski polk ka maale saand,» vastas isa jõudu vastu võttes naljatades. «Nägid ikka veel oma jalaga koju tulla?»
«Nägin,» vastas Villu ja küsis: «Mis mina peaks tegema hakkama?»
«Saad sa siis veel midagi tehtud?» küsis isa vastu ja vahtis poja parema käe poole.
«Noh, eks rukkit ikka või kokku kanda,» vastas Villu.
«Näita siia,» käskis isa poja paremat kätt tähendades.
Villu tõstis oma inetu ja vigase ihuliikme isa silme ette, ilma et ta ise sõnagi oleks lausunud.
«Te raiped küll!» ütles isa, «kuidas nad ta ära on rikkund. Mis sellega veel teha.»
«Peab õppima ka sellega tegema, kui elada tahad,» arvas Villu ise.
«Vähe õppisid sa tarvilikku enne, veel vähem õpid nüüd,» ütles isa halvakspanevalt. «Enne tormasid kui poisike, nüüd elad kui sant, meest ei saa sinust kunagi. Üheks kõlbaksid sa veel…»
«Milleks?» küsis Villu uudishimulikult, aga kui ta oleks teadnud, mis isa vastab, vaevalt oleks ta siis küsinud, sest isa vastas:
«Kõrboja peremeheks.»
Villu tuikus jalul ja oma vigases käes tundis ta hoogset valu.
88
