Kui Villu ei vastanud, rääkis ema edasi:
«Muidugi tema, Kõrboja oma, temaga sa läksid ju. Näed sa nüüd, kas mul põlnd õigus, kui ma sulle seekord ütlesin, et küll sa jooksed ka oma teise silma temaga peast välja. Nüüd on sul käes, mine veel.»
«Aga päris pimedaks ikka veel ei saand,» ütles Villu, nagu heidaks ta oma häda üle nalja.
Nõnda rääkides otsis ema katsekaku välja, mis paras leige, lõikas sealt küljest mõnusa tüki, pani sellele sahvrist võid peale ja andis siis Villule, öeldes:
«Säh, söö, kõht muidugi teelt tulles tühi, ega veel niipea õhtust saa.»
Villu sirutas oma parema käe, et leivatükki emalt vastu võtta, aga ennem oleks võinud ta seda pahemaga teha, sest pahemat kätt nähes poleks ema silmad nii paisul vett täis tõusnud.
«Sa oled ju sant!» hüüdis ema poja paremat kätt nähes, «vaevalt võid sa sellega leivatüki vastu võtta.»
«Õnn, et pöial ja need kaks tömpigi järele jäid,» vastas Villu, «nõnda võib ikka üht ja teist asja liigutada. Usu, ema, las ma harjun nendega pisut, ma teen viimaks kõik tööd ära, niipalju kui silm seletab.»
Villu rääkis muidugi ainult selleks nõnda, et ema trööstida, ema arvas, et Villu ainult tema trööstiks nõnda rääkis, sest tema vanad silmad olid liig paisul vett täis tõusnud poja kätt nähes.
«Sinu elu on kui aia tugiteivas,» ütles ema, «kõik rummud ja rattad hakkavad sinna taha kinni. Kuniks sa nõnda ikka vastu pead, kuniks ükski nõnda vastu peab.»
Villu ei vastanud midagi, istus ainult toa ukselävel ja sõi himukalt leiget katsekakku, millele ema paksult võid peale pannud, igatahes hoopis paksemalt, kui Katkul harilikult pandi, ehk olgu siis, et pühitseti mõnda suurt püha.
«Kus isa on?» küsis Villu, kui leivatükiga otsakorrale jõudis.
«Isa teeb väljal rukkit hakki,» vastas ema. «Mädasoolt ja Kõrbojalt on meil täna abi ka.»
«Kõrbojalt?» küsis Villu imestades.
«Jah, keskhommikuks tulid Mikk, Jaan ja Leena,» seletas ema.
87
