sisse puuritud. Kõik pidid nägema, kuidas Katku Villu oma Kivimäel kive põmmutab, mis paneb nõmme paukuma, nii et lajatab Kõrboja järvgi. Villu kutsus ka Kõrboja perenaist. Villu palus teda ilusasti, aga perenaine ei tahtnud minna.
«Ma lasen need kivid teie auks, teie sünnipäeva auks,» rääkis Villu perenaisele, kui teisi polnud pealt kuulamas, sest teised pidid ju teadma, et kivid lastakse peo ja jaanipäeva auks.
Aga Kõrboja perenaine ei tahtnud, et Katku Villu tema sünnipäeva auks Kivimäel kive põmmutaks, kui kuulavad külapoisid ja tüdrukud.
«Ma lasen nad meie endise tutvuse auks,» ütles Villu Kõrboja perenaisele, kui ta mangus teda kaasa tulema.
Aga perenaisele ei meeldinud ka endise tutvuse auks põmmutamine; perenaine andis nõu täna mitte kive põmmutada, vaid magama minna. Ja kui Villu järele ei jätnud kutsumast, ütles perenaine:
«Te olete täna peo peaga, sellepärast ei taha ma, et lähete kive põmmutama.»
«Ärge kartke, mu aru on selge,» vastas Villu perenaisele ja ta seletas ning mangus seni, kuni ühes paljude teiste pidulistega Katkule läks ka Kõrboja perenaine. Aga enne ütles ta:
«Hea küll, ühel tingimusel tulen.»
«Olen kõigega nõus, luban kõik,» vastas Villu.
«Aga kas ka peate, mis lubate?»
«Pean,» kinnitas Villu. «Mees ja sõna, teist ei ole, ütelge ainult.»
«Ärge jooge enam,» lausus perenaine paluvalt, Villu kuulis, et paluvalt.
«Hea küll,» vastas ta vastu puiklemata, vastas liigutatud häälel, mida ainult Kõrboja perenaine märkas. «Kui ei, siis ei. Sündku teie tahtmine.»
«Mitte kunagi enam,» rääkis perenaine tungivamalt.
«Mitte kunagi,» kordas Villu.
Nüüd oli Kõrboja perenaine nõus minema, nüüd küll, ta oli kärmem minema kui ükski teine piduline, nii et Villu ja tema kõndisid kõigi ees.
«Lasen teie sünnipäeva auks, lasen meie endise tutvuse auks, lasen ühe paugu meie uuele tutvuselegi,» rääkis Villu teel perenaisele,
67
