et Eevi hakkab seda tuld kartma. Aga tuli kasvab, tuleb lähemale, Eevile vastu, voolaks nagu mööda kuiva laant mühisedes ja pragisedes, kuni kostma hakkab kellegi appihüüd. Eevi tahaks joosta, tahaks põgeneda, tahaks ka appihüüdjat aidata, aga punane lõõm voolab talle peale, kõrvetab ja põletab. Hädas hakkab Eevi kõige pikema ja suurema lageda männi otsa ronima, et tule eest pääseda, ronib ja ronib, nii et käed valutavad, aga ei saa ega saa edasi. Valu pärast ärkab ta viimaks ja leiab oma väsinud ja tööst kangenenud käed könksus, sõrmed harakil, kõvad ja puised, nii et võimata neid liigutada.
Nõnda magab Kuusiku sauna Eevi oma väikese poja ja haige ema juures, kui järve ääres jaanitulel panevad kõik tähele, et Katku Villu tantsib aina Kõrboja perenaisega. Kõik imestavad perenaist, kõik imestavad, et tema tantsib aina Katku Villuga, sest Villul on ju Eevi Kuusiku saunas ühes väikese pojaga. Aga Kõrboja perenaine ei pane isegi seda tähele, mis Leena räägib talle Kuusiku sauna Eevist, kes enne teenis Kõrbojal, ja Katku Villust, kes Eevi pärast mehe maha lõi ja vangis istus.
Kõrboja perenaine ei pane tänasel jaanitulel oma sünnipäeva pühitsedes midagi tähele, ta tantsib ainult ja ajab Villuga juttu, nagu tahaks ta tema Kõrboja peremeheks kaubelda, vähemalt eestegijaks Miku asemele. Ometi ei tuleta perenaine ja Villu enam kordagi Kõrboja peremeest meelde, nad rääkisid temast ainult järvel lootsikus ja sedagi nagu suusoojaks, jutujätkuks, sest muud paremat kõneainet polnud sel silmapilgul käepärast.
Villu ja perenaine ei räägi enam üldse midagi tõsisemat, mida teistel maksaks kuulata või kõrva taha panna, nad lobisevad ainult ja tantsivad, sest pole midagi targemat teha. Kes targemat otsib, see mingu jaanitulelt ära, mingu koju magama või midagi muud kasulikku toimetama, kuni tuleb uuesti himu mitte midagi muud teha, kui tühja lobiseda ja jalgu vastu maad trampida, nii et murust pole enam märkigi järele, kui hakkab lähenema päikesetõus.
Peo lõpul oli Katku Villul parem tuju kui peo algul, tal oli nii hea tuju, et ta kutsus kõik pidulised – kutsus Lõugu Kusti oma «vasikagagi» – Katkule, kutsus Katku Kivimäele, kus ta tahtis peorõõmuks, jaanipäeva auks vastu taevast põmmutada kivid, millel juba augud
66
