käes lennul. On ta ehk nüüd tõepoolest koju tulnud segaste aegade tõttu?
«Ema peaks seda teadma,» lausus Villu endamisi, kiskus ruttu riided seljast, pani nad sinnasamasse paika, kus naisterahvas oli istunud, ja hüppas vette. Vesi tundus alles jahedat võitu, kuid ujumiseks kõlbas ta Villule väga hästi, tuues kehasse mingisugust ootamatut rõõmu. Villu ei jätnud enne, kuni ta oli jõudnud mõnekümne sammu taha liivapõndakule, kus vesi ulatus vaevalt põlvini. Siin seisis ta päikese paistel, pildus käsi, venitas lihaseid, ringutas kogu oma kuue jala pikkust keha, tõmbas kopsu kui lõõtsa tuult täis ja endale ootamata hõiskas ta kõigest jõust ümbritsevasse nõmme, mis kõlas kui karjase pasun. Järveotstest kajas hääl tagasi, nagu oleks sealt keegi vastu hüüdnud. See hukutas meest ikka ja jälle hõiskama, huikama, nagu oleks ta karjapoisina metsas. Issand jumal, kui hea oli jälle kord olla vaba! Veel hiljuti ei aimanud Villu, et vaba olla on nii hea.
Järvelt koju tagasi jõudnud, oli Villu esimene küsimine emale:
«Kes on järve ääres käind?»
«Järve ääres?» küsis ema arusaamatuses vastu.
«Järve ääres ja ka teel, suurel teel, mitte meie teel, siin neid jälgi ei ole,» seletas Villu.
«Kust mina, vanainimene, tean, kes järve ääres käivad,» rääkis ema häälel ja näoilmel, nagu huvitaks see asi teda üsna vähe. «Eks seal käi kõik, nagu ikka. Mädasoo Eedi ja Kõrboja Mikk tahtnuvad tänavu kevade kiikegi jälle üles ehitada, mis sinu aegus ära lõhuti, aga Kõrboja vana põlnd luba and. Poisid küll mangund, aga vanamees olnd kui raud.»
«Mis tal siis pähe on läind, esimest kiike ju lubas,» ütles Villu.
«Öelnd poistele, et lähte riidu, et mina ei taha, et minu metsas riidlete, viimaks pistate metsa põlema. Aga poisid põle järel and, mangund ja mangund, et ega nemad riidu ei lähe, nemad viinavõtjad ei ole, muudkui andku aga luba, nemad kahekesi, Eedi ja Mikk, hakkavad kas või kiige pärast käemeheks, et riidu seal ei tule. Ja kui peaks tulema, siis lõhuvad nemad ise oma käega kiige ära. Selle peale põlnd vanamehel enam midagi vastata ja siis öelnd ta, et las Anna tuleb koju, küll tema lubab või keelab, mis nad temast vana-
14