sitavaid, mispärast tingimata oletama peab, et arvatav võõras teelt kõrvale on pöördunud ja järvele läinud. Villu ruttab sinna talle järele ja otsib järve liivasel pervel, kust vesi pisut taganenud, otsib, kuni ta leiab vanad tuttavad jäljed, välimuse järele otsustades, päris värsked jäljed. Ta leiab ka paiga, kus mättal istutud ja jalgega niisket liiva tallatud, kuna kepi- või varjuots jooni vedanud, mis Villule veel kord näivad tõendavat, et see inimene pole siitnurga elanik. Aga ometi peab ta siinse ümbrusega tuttav olema, sest muidu poleks ta teadnud istumiseks paika valida, kust vaade järvele kõige avaram ja ilusam.
Inimese jälgedega seltsivad siin koera jäljed, värskuse poolest mõlemad üheaegsed. On veel muidki märke, mis lasevad oletada, et koera ja inimese jäljed kuuluvad ühte, et nende vahel valitseb mingisugune sõbralik side. Eriti võiks seda järeldada sellest silmapilgust, kus inimene mättal on istunud, jalaninaga liiva tonkinud ja kepiga sinna joonistanud. Siis on koer nähtavasti inimese ees seisnud, on oma nina tema põlvile pannud, on tema kätt lakkunud või see käsi on tema pead silitanud. Jah, nii pidi see olema jälgede järele otsustades.
Aga kus on koer, kel oleksid nii suured jäljed nagu siin liival? Aasta tagasi olid niisugused jäljed ainult Kõrboja Mousil, mujal polnud kuski ümberkaudu nii suurte jälgedega koera, Villu teab seda kindlasti. Aga ehk on vahepeal mõni omale uue suure koera toonud, mõni, kes hangeldamise ja viinaajamisega üleöö palju raha kokku kraapinud ja nüüd vargaid ja mõrtsukaid kardab? Võib olla, aga varemalt olid ainult Kõrboja Mousil niisugused jäljed ja tema jälgede vastu ei saanud keegi, vast ainult isahunt. Aga kui oletada, et need on Mousi jäljed, kes on siis olnud see inimene? On ehk keegi Kõrbojale suvitama tulnud või ainult niisama muidu käima? Ega ometi preili ise kodumaile pole saabunud? Villu seisatab üürikeseks. Nagu unistus kangastub minevik… Jajah, preili ise võis see küll olla siin järve ääres, tema jälgi Villu ei tunne, ei, tema saapajälgi ei tunne Villu mitte. Küll tundis ta millalgi tema palja jala jälgi, aga siis polnud ta veel täiskasvanud inimene, siis polnudki ta veel sõna tõsises mõttes preili, oli ainult plikakene, kes armastas mööda metsi joosta, pikk pats pihal, mõnikord lahtised juuksedki tuule
13
