naljakam kui Eevi, Villule paistis, et naljakam, sest tema hakkas haiget kätt oma käte vahel hoides rääkima, nagu oleks see mõni elav olevus või nagu oleks see Villu ise.
«Sina tömpnina, sina igavene tömpnina,» nõnda oli perenaine Villu mälestuse järele rääkinud, «miks ei taha sa Kõrbojale peremeheks tulla? On see veel vähe? Aga mul ei ole rohkem, ma pakun kõik, mis mul on, pisut hilja küll, aga ikkagi pakun. Ma rumal, ei osanud seda õigel ajal, siis läksin võõrsile.»
Nõnda oli perenaine rääkinud, kui nad seisid Kõrboja aia taga, kuhu Villu ta oli saatnud ja kus nad seisid teineteisele nii lähedal, et Villu tundis perenaise riideid, tema soojustki vist läbi riiete. Sel silmapilgul ei saanud Villu muidu, kui pidi terve käega perenaise ümbert kinni võtma, sest perenaine seisis nõnda, et oli hea võtta. Pidi kinni võtma, kinni hoidmagi ja pidi lubama paari päeva pärast lõpliku vastuse anda, pidi lubama peaaegu oma tahtmise vastu, sest mis võis Villu, kui Kõrboja perenaine seisis nii ligi, et hea oli terve käega tema ümbert kinni võtta.
Ainult üht võis Villu, sest see oli paratamatu: ta läks meeletumana koju kui kunagi enne ja viskles asemel hullemini kui laatsaretiski ning ei leidnud ega leidnudki und.
126
