— 89 —
leidus ähwardas minu kujutamise-tööd tüütawaks ja pikaldaseks teha. Esialgne waimustus kahanes jõudsalt. Nagu kõik Eestlased, olen ka minagi Meyeri konversation-leksikoni järele „laisk.“ Ma lasin käed rüppe langeda ja igatsesin, et kõik narrid laewa pääle istuksiwad ja sinna purjetaksiwad, kus pipar kõige kibedam on.
Siis juhtus weel seda ja teist, mis minu tulist tööhimu jääkülmaks jahutas. Ma olin, nagu kõik kirjanikud, oma töö pääle wäga upsakas. Waewalt olin ma ühe uue rea lõpetanud, siis jooksin ma uulitsa pääle, hakkasin iga tuttawa sabast, kes mööda läks, kinni ja sundisin teda lugema. Mõned lugesiwad, mõned jätsiwad saba minu kätte ja põgenesiwad. Nende käest, kes lugesiwad, nõudsin ma arwustust. Kiitsiwad nad mind, siis oli nende kohus täidetud ja nad tohtisiwad koju minna; laitsiwad nad mind, siis oli mul kaks teomoodi käepärast: oli laitja minust nõrgem, siis karistasin ma teda, nagu jumalik Dante neid karistas, kes tema salmisid sandisti lugesiwad; — oli laitja minust kangem, siis… siis ei karistanud ma teda mitte; ma lugesin teda siis niisuguste waenlaste hulka, keda tumma põlgamisega tuleb nuhelda.
Sel ja muul wiisil oliwad palju inimesi minu tööst ja nõuust kuulda saanud. Rõõmuga panin ma tähele, et töö ja nõuu elawat osawõtmist leidsiwad. Ma sain hulga kirjasid inimeste käest, kes endid kõik targad ütlesiwad olewat ja mulle teada andsiwad, et kui ma seda ja teist narrisugu peaksin soowima kujutada ja neid kogemata eeskujuks wõtta, nemad siis minu korterisse tahta tulla ja mu kondid ükshaawal katki murda. Ma ei olnud nii põhjalikku osawõtmist unesgi loota julenud; ma olin sügawasti liigutatud. Kõige mõnusamad oliwad need kirjad, mida ma eelseiswa juttude kangelaste käest sain. Ma panen need kirjad siin lugejale ette, lootes, et tema säält seest niisama palju häid ja algupäralisi mõtteid, õpetust ja ajawiidet leiab, kui mina säält olen leidnud.
Ma hakkan kõige paremast otsast, nimelt proua Agnes Trumbi kirjast pääle. Ta käib nii:
„Mu herra!
