— 88 —
weel üks kord kaunis suur pärandus rüppe langeb, aga siis on loota, et ma palju targemini elama hakkan… Ai, ai, missugune ilus laps!“
Wiimsed sõnad oliwad noore tüdruku kohta öeldud, kes parajasti üle uulitsa meie poole sammus. Ferdinand pistis pää aknast wälja ja musutas oma sõrmede otsi. Tüdruk — tal oliwad odawad, aga hästi toredat moodi riided seljas ja kübar pääs, mis majade teise korrani ulatas — tõstis silmad üles, naeratas ja punastas kergesti ära.
„Anna mulle kärmesti kümme rubla!“ ütles Ferdinand püsti karates.
Waewalt oli ta raha pihku saanud, kui ta nagu tuul ukse taha kadus. Aknast wälja waadates nägin ma teda tiiwustatud sammul tüdruku järele tõttawat.
IV. Narride narr.
Esiotsa oli mul nõuu, iga narride suguharu üle pisut lobiseda. Aga mida kaugemale tegemine jõudis, seda pikemaks näis töö weniwat. Ma soowisin nüüd arwu kätte saada, mitu narride sugu õieti maailmas peaks olema, ja hakkasin neid sõrmede abil läbi lugema; enne kui ma lõpule jõudsin, kulusiwad sõrmed nii ära, et neid uuesti kaswatama pidin hakkama. See juhtumine ei olnud suurem asi, aga tema pani mind siisgi mõtlema. Mulle näis, kui oleks peaaegu iga inimene — mina ise, naesterahwad ja kõige paremad sõbrad maha arwata — ühe narriseltsi liige. Juba wanad targad on ütelnud, iga inimese sees olewat oma jagu narrust; ma arwasin oma uurimiste järjel juurde lisada tohtiwat: igal narrusel on oma inimene. Neid arwustusi — raske on ütelda, kumb neist tähtsam on — meeles pidades, hakkasin ma aimama, et narride ja narrisugude arw peaaegu ühesugune ja kaunis suur on. Säherdune
