— 86 —
saata; ma ootasin seda pauku läbemata põnewusega. Minu sõnad awasiwad teda pilgelisele naeratamisele.
„Sihtige ise hoolega,“ wastas ta hooplikult, „sest kui Teie mind surmate, siis teete Teie suurele hulgale inimestele meelehääd. Surman mina Teid, siis langete Teie kuulsa ja kardetud mehe käe läbi. Kas tahate enne surma teada saada, kes mina olen?“
„Teie teete mind uudishimuliseks, herra Nanumjanz.“
„Mina olen rööwel Bagarad!“
See ilmutus muutis minu tuju ühe hoobiga teiseks. Mu sügawasti sisse juurdunud õiguse-armastus ärkas ja häkiline wiha elustas ja soojendas mind.
„Teie olete Bagarad!“ hüüdsin ma mürisewa häälega. „Teie olete see werejänuline saadan, kes hulga inimesi surnuks on piinanud ja terwed külad põlema pistnud? Teie olete ühe kõlwatu naesterahwa tujusid ilmasüüta õnnetutele hirmsal wiisil kätte tasunud. Wilets koer, kui ma Teid nüüd surman, siis saan ma igawesti kahetsema, et ma Teid wõllast olen päästnud!“
„Üks!“ luges Nanumjanz püstoli tõstes ja jalaga wihaselt maad tampides. Pilkudest, mida meie teine teise pääle heitsime, wõis kumbgi oma surmanuhtluse mõistmist lugeda.
„Kaks!“
„Pidage!“ müristas keegi korraga meie pääde kohal. Meie waatasime imestades ülespoole ja nägime ülewal mäekülje sõrwal üht ohwitseri ja nelja kassakat, kes püssidega meie poole sihtisiwad. Nanumjanz wahtis pärani silmil nende otsa; ta oli näost ära kahwatanud ja wärises kõigest kehast.
