— 85 —
järele andma. Haigutades ja külma pärast hambaid lõgistades tegin ma kõik, mis Nanumjanz hääks arwas. Meie seadsime endid Kurá häkilise kalda ääre pääl teine teise wasta üles. Wahemaa oli waewalt kümme jalga suur. Paukusid pidi nii kaua wahetatama, kuni üks surnult paigale jääb. See wõis ainult minule juhtuda, sest mul oli kindel nõuu, seda õnnetut inimest, kelle elu ma ilma tahtmata muidugi ära olin kihwtitanud, mitte surmata.
Ma lasin pilgu wiimast korda taewa ja maa üle luusida.
Koidu walgus oli nii heledaks läinud, et pildiliku oru kenadused selgesti silma paistsiwad. Oli see nüüd minu õnnetu tuju wõi halli, õhukese udu süü, mis imeilusat looduse pilti nagu peenikese looriga kattis, aga nii palju on tõsi, et looduse kenadus ialgi nii wähe minu pääle ei ole mõjunud, kui sel silmapilgul. Kõik oli mu meelest kahwatu ja külm. Rohke kallikiwide seeme, mis rohu sisse wälja külwatud oli, läikis tumedasti, nagu tina tolm; terwel maakohal oli niiske, külm, unine nägu. Hommikuse tuule jahedus pani mind wahet pidamata wärisema. Mu praegune paha tuju täitis mind nii läbi ja läbi, et ma minewiku ega tulewiku pääle mõtelda ei saanud. Mu ainsad tundmused oliwad külm, taltsutamata haigutamise himu, jälestus iga asja üle, kuum igatsus rahu ja sooja järele…
„Sihtige hoolega, sest Teie teate, et mina trehwata oskan,“ hüüdsin ma Nanumjanzi poole, kes oma püstolit wäga hoolakalt läbi katsus. Tal näis kindel nõuu olewat, mind esimese pauguga teise ilma
