Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
228
Leo
(rängalt, peaaegu möirgawalt)
Ta waletab!
Eewa
(selge rahuliku häälega)
Ta ei waleta mitte!
Lilli
(weel püsti, wäljamurduwal wõidurõõmul, kirglise käetõstega Eewa poole)
Seda häält ma ootasin! (Istub aeglaselt maha)
Leo
(on silmad kähku Eewa poole löönud, istub silmapilgu nagu raske hoobi uimastuses keeletult paigal ja hakkab end siis, kätega lauaweere peale toetades, waewalisi üles ajama; kogeledes ja pilku sügawaste Eewa näo külge liites)
Ta — ei — waleta — mitte? — — Ta ei — waleta — mitte? — — — Siis — siis ei tabanud sa teda ka täna mitte?!
Eewa
Ei.
Leo
(pikkamisi enesesse kokku langedes, murtud häälekõlal)
Ei — ütled sa! — — Ei ütled sa — tänagi weel! — — Eewa ütleb — ei! (Waheaeg. Hoowab enda siis äkki määratuma tahtejõuga sisemiselt üles; rabawa raskusega)
Siis ei mõista sina teda leida! Siis ei suuda sina teda tabada!
