pooltühjadele saalikestele, wajud ikka enam wõlgadesse, ei jõua enam agenturisidki honorerida, kannatad nälga ja külma — häda teeb leidjaks, herrased! Sel seisukorral on nüüd mõistlik, kui meie kunstnik — kõikumata oma usus lõpuliku wõidu sisse — korraks kodumaale tagasi põgeneb, et natuke hingastada, kõhtu jälle täis süüa ning uuteks hüpeteks jõudu koguda —
Leo
(kes waheajal jõuetuid liigutusi on teinud, nagu tahaks ta üles tõusta ja sõna wõtta, korisewa pool lämbunud häälega)
Ta waletab!
Lilli
(heitumata rahuga)
Sest olgu kudas on: oma ettekandwale kunstnikule, kes wäljamaa kumaga ilmud, pakub meie paljulaidetud koduke siiski rohkem leiba, kui wilu wõõras ilm, ning südant-kosutawa ja julgust-karastawa kiituse peale wõib meie kunstnik niisama kindel olla — seda kindlam, kui ta oma aastate jooksul tallele pandud kellade-kogu piiri taha ei unusta. Sest kuhjab ta need kriitika-katked, need igast laidulõhnast puhastatud, friseritud ja parfümeritud kiidu-stroofid piramidiliselt ülestikku, siis (tõstetud häälel ja peene pilkekõrwetusega) saab neist hümnus, ditürambus, mille mõjule meie kõige suuremadki kriitikalised waimud wastu ei suuda seista!
(Kõrend ja Waik, kes kõnet rahutumal kõhklemisel on kuulatanud, wahetawad teineteisega närwilise pilgu ning kohendawad siis weidi kauakestwalt — üks oma näpitsit, teine oma kraet)
