set und puhkama, vaid kuidas Eestis tavalisesti, künkasse või tasasesse maasse. Nagu tähendatud, tõotab Tõll appi tulla häda ajal. Kuid ilma mingi põhjuseta kutsuvad vallatud poisid ta hauast välja.
Lubanud kutse puhul tõusta, tõusebki Tõll ühe teate järele rinnust saadik (Körber, Oesel II, lk. 162), teise teate järele põlvist saadik, käed enesel veripunased (Russwurm, Sagen aus Hapsal, lk. 14; mu Eesti muistsed vägimehed, lk. 131). Tõusnud, küsib ta: Kus sõda? (Oesel II, lk. 162) ehk: Kus vaen? (Russwurm, Sagen jne., lk. 14). Vastatakse: Muhumaal! Märganud, et teda asjata narritud, sajatab ta narrijaid ja nende sugu (vrd.: Tõllu sajatamine, lk. 53).
Järva Peetri üleskirjutises puudub Tõllu tagasituleku tõotus. Palju enam öeldakse selles, et narrimise peale ülestõusnud Tõll vihastunud, siis heitnud ta uuesti magama ega ole lubanud enam iialgi üles tõusta (Hurt III, 18, lk. 36). See üleskirjutis räägib kõigi Saaremaa teadete vastu. Oletada tuleb, et järvlased midagi Tõllust kuulnud, aga asjaolu selgesti ei ole teadnud.
Teisend teeb Tõllu uuestituleku tingimuseks vere ulatumise härja põlveni. See tähendab: sõjas valatagu nii palju verd, et see härja põlveni ulatub. Teise teisendi järele ei luba Tõll enne tõusta, „kui veri pinniseereni tõuseb“ (H. II, 41, lk. 512). Sarnasest vere rohkusest sõjas on juba Tõllu elu ajal kõneldud, näiteks nii suurest verevalamisest, et varss verre uppunud. Säärast vererohkust kuulutab setu vägimehegi lugu: vägimees tuleb appi, kui veri väljal üle saapa sääre ulatub ja koopa suust sisse voolab (Seto lugõmik, lk. 58). Motiiv vererohkusest põlvneb ise läänest. Sakslased kõnelevad keiser Friedrichi tagasitulekul suurest lahingust, kus sõjameestel verd kingadesse tungib (Grimm, Deutsche Mythologie II, lk. 799). Sel puhul paneb keiser kilbi kuiva puu otsa; puu hakkab haljendama, uus aeg jõuab kätte.
Üks tingimus kuuldub: „kuni Sikksaare lahes ader vagusid künnab“ (Körber, Oesel II, lk. 162).
Sikksaare lahes vagude kündmine kuulub tingimuste kõige hõlpsamate täitmiste hulka, vähemalt peaks inimliku arusaamise järele kõige kergem olema selle nõude teostuseni jõuda. Soomes on mitu järve, mille endises põhjas nüüd küntakse. Järv on veest tühjaks lastud ja järve põhi heinamaaks või viljamaaks moondatud. Kroonlinna juures on lahest tükk prügiga ja pühkmetega täidetud; seal ei künta küll, aga kasvatatakse aedvilja. Sikksaare lahe osaline täitmine ei kuuluks võimatuste valda ja Tõllu üles-
92
