236, „Käynti roualassa“ nimelises ringmängu-laulus. Selles küsitakse:
Saako leikar leikin lyöä, |
Selle leikari-laulu teisend on juba 1784. a. trükitud „Leikarin viisu“ nime all ja nüüd „Kalevalaseura vuosikirjas“ III, lk. 117—119, uuesti avaldatud. See laul algab umbes niisama kui Eestis:
Täsä Leikarit tulevat, |
Soome ringmängulised leikarid on kas noored mehed, kes enestele proualt neitsit paluvad, või neiud, kes noort meest soovivad. Edasi võtab soome leikari-laul samasuguse kuju kui üks Pärnumaa simmanilaul, kuna laul lõpuks täiesti eesti nukulaulu kuju omandab, õieti selle teisendina esineb.
Igatahes oleks minu meelest kõige sündsam Leigri nime seletada naljataja, naljahamba nimega. See nali võis mõnikord ka mänguks muutuda, mitte just pillimänguks, vaid muuks mänguks. Nime omandas Leiger muidugi mõista juba nooruses, mil ta iseloom enam mängu ja nalja poole kaldus, kuna vanemas põlves vägimehe-tööd ta huvisid eneste poole tõmbasid, ja need teod olid, mis ta nime kuulsaks tegid.
G. Tikerpuu Hiiust väidab, muiste elanud Hiius kuri metsaloom ehk vaim kärr. Pigemini näikse see kärr mingisugust ürgaja suurust, kas plesiosaurust või iguanodoni meelde tuletavat, sest karri jalgu nimetatakse konnasarnaseiks, kaela kolepikaks; kui ta soos kükitanud ja keelt suust välja ajanud, ulatunud keel üle pikemate puude. Kaela välja sirutades, metsa kohal lendavat lindu kinni püüdes ja alla neelates hõõrunud ta meeleldi lõugu. (E. 59 645.) Mujalt kärri kohta teateid mitte leidnud ega saanud, pean selle Hiiumaa eluka olemasolus kahtlema. — Sel ajal elanud Hiiu metsas kange hiid; metsast tulnud ta hiljemini Leigrimäele asuma. Rööviteel omandanud see hiid palju varandust. Hiiu elanikud nimetanud mäel asujat pilgates
135
