Nii lühikeselt lõppes Tiinaga kõik, kui Maret oli Indreku ja Sassiga rääkinud. Tiina võis kas või täna õhtul juba oma asju hakata kokku korjama ja teisel hommikul valgevarus Vargamäelt alla minna, kas nuttes või naerdes, see on üsna tema asi. Aga Tiinal endal oli nägu peas, nagu ei kipuks tal ei nutt ega naer peale, vaid nagu alistuks ta oma saatusele: ta lahkub Vargamäelt nõnda sellepärast, et ta peab. Milleks siin siis veel nutta või naerda?
Aga Oskar ei uskunud saatust, tema toonitas tahet. Tiinal ei ole head tahtmist, sellepärast lahkub ta nõnda. Tiina ei julge tahta, Tiina ei taha tahta, sest tahtmine nõuab pingutust, nõuab võitlemist iseendaga ja ka teistega, kas või kogu ilmaga. Tiina kardab võitlust, Tiina kardab inimesi, Tiina kardab iseennast, oma südametunnistust. Aga Oskar ei karda, tema läheb kõigile vastu, tema läheb kas või oma südametunnistuselegi vastu, kui tema tõesti tahab. Miski ei suuda inimese õnne takistada, kui inimene ise seda kindlasti tahab ja kui ta oma tahtmist sama kindlasti usub.
Selline on Oskari vankumatu veendumus tema sügavamas olemuse põhjas ja seda ta tahaks Tiinale veel kord ütelda, enne kui ta hakkab minema. Aga ta ei saa seda kuidagi teha, sest Tiina ei anna selleks võimalust, nagu ei peaks ta Oskari veendumusest kuigi palju lugu, või nagu ta isegi kardaks teda. Ja kui kõik on magama heitnud, saab Oskar kogu suve kohta esimest korda sellega toime, et tuleb lakast maha ja kobab pimedas käsikaudu kambriukse juurde, et katsuda, on see lahti või kinni, sest tema tahaks kas või tasakesi sosistadeski Tiinale ütelda, mis ta mõtleb, ta tahaks nii tasakesi ütelda, et Elligi seda ei kuuleks, kuigi magab siinsamas teises kambrinurgas. Aga uks on kinni, uks on kõvasti kinni; ka aknatripid on seotud,
