„Kui te teaksite, kuidas see mulle valu teeb, et see kõik nõnda on läind!“ hüüdis tüdruk oma käsi murdes.
„Kui valu, siis valu, mis sinna parata,“ ütles Oskar, „aga mina sind, Tiina, ei jäta, seda pea meeles. Sina kardad, mina ei karda. Mina ei karda midagi. Ja kui meie kahekesi oleme ühes, siis kaob ka sinul varsti kartus, usu ometi.“
„Ei, Oskar,“ vastas tüdruk, „mina nõnda ei või. Mina ei või oma südametunnistuse vastu. Mina ei karda õnnetust, sest ma juba tean, mis õnnetus on, aga oma südametunnistust kardan, sest see võib mu Oru Eedile järele ajada. See on nii, Oru Eedil oli tingimata südametunnistus, kui ta jäi nõnda kadunuks. Ja minul on ka südametunnistus, seda peate mõtlema. Mina pean oma südametunnistusega selgusele jõudma, enne kui ma võin kedagi õnnetuks teha. Mina pean järele mõtlema.“
„Sa oled juba küllalt mõelnd,“ ütles Oskar.
„Ei, ei, ma pean siit ära minema ja siis mõtlema, ma pean olema üksi, sootuks üksi, nagu härra saunas, siis saan ma õieti mõelda, nii et ma tean, mis mu südametunnistusega on.“
„Te ei tule kunagi tagasi, ma ei näe teid enam kunagi, kui te kord olete läind!“ hüüdis Oskar.
„Ma tulen tagasi, kui südametunnistus on selge,“ ütles tüdruk.
„Sa ei tule kunagi, ma tunnen seda,“ kinnitas poiss.
Aga kui Maret oli sauna juurest tagasi tulnud ja tagakambris Sassiga tükk aega isekeskis aru pidanud, ütles ta Tiinale, nii et Oskar ja Elligi võisid seda kuulda:
„Kui see sinu tõsine soov on, siis võid sa hommispäev minna.“
„Tänan väga, perenaine,“ vastas Tiina. „Ma lähen.“
