lähed, seda peab peremehelt küsima, igatahes enne oma kuu lõppu ei lähe sa kuhugi, vaid teed ilusasti tööd edasi.“
„Ma jätan kahe nädala palga sisse,“ ütles Tiina.
„Mis aitab su kahe nädala palk,“ vastas Maret, „töö tahab teha.“
„Ma jätan terve kuupalga,“ tingis Tiina edasi.
„No mis hull valu sul siis nüüd taga on?“ küsis Maret peaaegu hirmunult, et inimene kipub äkki nõnda tema katuse alt ära jooksma, ja ta otsustas jalamaid sauna Indreku juurde minna, et temalt järele kuulata, mis siis õieti on sündinud. Endal aga tekkis äkki kahtlus, kas ehk Indrek Tiina suhtes midagi ei varja, et teda, Maretit, mitte ärevusse ajada, sest Indrek oli ju mitmel korral toonitanud — tema poleks Tiinat kevadel mingil tingimusel soovitanud. Ah jumal! Nii on need linnainimesed, sest ka Indrek on juba linnainimene, mõtles Maret, minnes alla sauna poole.
Seda silmapilku kasutas kohe Oskar, kes tahtis omakorda Tiinalt teada, mis ta saunas nii kaua teinud. Oskar põles valusas uudishimus eriti sellepärast, et Elli oli oma terava keelega jõudnud juba sinnapoole torgata, nagu hakkaks Tiina nüüd onu Indrekuga peale: esiteks oli tal Ott, siis Eedi, pärast Oskar, nüüd Indrek. Ühe sõnaga — linnatüdruk, kelle himu ei saa kunagi ühest täis. Oskari arvates oli see muidugi tühijutt ja Elli rääkis seda kadedusest, sest ta ei võinud Tiinat juba sellepärast kannatada, et kõigi huvid kippusid viimasel ajal tema ümber keerlema, kuna Elli muutus nagu kõrvaliseks asjaks. Ellil oli siis palju parem elada, kui tema nimi oli järjesti kõigil suus.
Nõnda siis, kui Oskar Tiina poole pöördus, vastas see lausa ja otsekoheselt, nagu Indrek talle soovitanud:
„Käisin härralt nõu küsimas, mis teha.“
