XXXII.
Aga ülal talus olid inimesed kõik imestuses, miks küll Tiina täna nii kauaks sauna jääb, ja kui nad lõpuks veel tema nutetud silmi nägid, siis aimasid kõik, et midagi on sündinud.
„Tiina, kuhu sa ometi nii kauaks jäid?“ küsis Maret. „Mis sul saunas juhtus?“
„Sain härra käest võtta,“ ütles Tiina; „ta ütles, et ma pean Vargamäelt ära minema, see on kõige parem.“
Maret jäi tüdrukule tõsiselt otsa vahtima ja ta ei saanud kuidagi aru, miks tahab Indrek Tiina praegu Vargamäelt ära ajada, kui sügisesed tööd alles kõik pooleli. Otist jäid nad ilma, nüüd siis läheb ka tüdruk. Mis see küll tänavu tähendab? Sassil on lõpuks ometi õigus, et niipea kui tuli Indrek oma vana Vargamäe verega siia, läks kogu elu lörri, sest inimesed oleksid nagu üle-öö kõik aru kaotanud. Ja kui Tiina päris tõsiselt Maretilt kui perenaiselt küsis, millal tema võiks ära minna, millal ta võiks võimalikult ruttu ära minna, vastas see temale:
„Ei, tüdruk, nii see ei lähe. Talutöö pole niisuke, et võid päevapealt joosta. Ja see pole minu teha, millal sa
