tis lahkunu rahulikku nägu ja katsus meelde tuletada, kas ta ehk uinumise silmapilgul midagi iseäralikku ei märganud. Nõnda näis talle äkki, nagu oleks ta alguses kohe imestunud, kuidas isa nii vaikselt magama jääb, ei norinat ega rasket hingamist, nagu see oli kodus sängis. Siis Indrek pani selle värskete heinte ja suure väsimuse arvele, aga nüüd ta teadis, et see oli surm. Ta hakkas lõpuks isegi seda uskuma, nagu oleks ta kerget ohet kuulnud, ilma et oleks teadnud sellele mingit tähelepanu pöörata.
Kui ta küllalt oli nõnda põlvitanud ja endamisi arutanud, küsis ta lõpuks: mis nüüd? Peab ta isa siia jätma ja kärmesti koju jooksma, et abi tuua? Ja muidugi, kärmesti koju! Aga juba mõne sammu järele jäi ta seisatama. Tal tuli uus mõte. Õige! Nõnda on parem! Ta pöördus küüni juurde tagasi. Ei, ei! Ta ei jäta isa üksinda siia. Enne oleks ju pime, kui nad tagasi jõuavad, ja korraga näis talle kõige võimatum just see, et isa lamaks üksi surnult siin küünis pimedas lõhnaval heinal.
Ta hakkas alt küünisuu eest hagu ära kiskuma. Kuivad lehed krabisesid valjusti ja panid Indreku alguses võpatama. Aga ta harjus sellega peagi ja töötas edasi. Kui haod kõrvaldatud, ronis ta ülemisest avausest küüni ja hakkas alumist suud heintest vabastama. Ta töötas palavikulise ähmiga, nagu kardaks ta kuhugi hilinemist.
Kui heinad olid sedavõrd suu eest ära, et inimene pääses sealt välja minema, võttis Indrek isa ja tõstis ta küünisuu peale, nii et väljas seistes ulatuks ta kätte saama. Siis kargas ülalt august välja ja läks isa sülle võtma. Aga enne kui ta seda jõudis teostada, tõusis küsimus: mis saab küünisuuga? Jätab ta tema lahti või paneb hagudega uuesti kinni, et oleks kõik korras? Aga kuhu paneb ta seniks isa, kui ta jändab hirmsasti krabisevate hagudega (talle tundus
