mehega öelda: Issand, nüüd lased sa oma sulase rahus minna, sest mu silmad on su õnnistust näind.“
Nende sõnadega Andres uinus magama. Indrek lamas tükk aega pärani silmil ja vahtis läbi palgipragude jõevee virvendust ja lendlevaid pääsukesi, kes toitsid häälitsedes oma poegi. Mingisugused rohud lõhnasid heintes otse uimastavalt. Kas nende või väsimuse mõjul ka Indrek uinus magama, ilma et ise oleks seda enne märganud, kui avas virgudes silmad. Ta pidi olema üsna tüki aega maganud, sest päike oli juba üsna madalale langenud. Isa magas alles rahulikult edasi ja nii vaikselt, et Indrek ei kuulnud tema hingamistki.
„Ära väsis teine, vaeneke,“ lausus Indrek endamisi ja otsustas teda veel natukene magada lasta. Aga kui päike hakkas juba teisel pool jõge kasvava padriku varju vajuma, arvas ta, et pole parata, nüüd peab ta äratama. Esiteks hakkas teda tasakesi hüüdma ja kui see ei aidanud, siis kõvendas häält. Aga kui isa ka seda ei kuulnud, hüüdis ta hoopis valjusti, nii et seda oleks võidud isegi teisel pool jõge kuulda, ning lisas siis:
„Magab nagu surmaund!“
Ja nii kui ta mõttetult need sõnad oli ütelnud, sähvatas tal tõepoolest mõte, et mis siis, kui isa ongi surnud. Selle mõttega tõusis ta tasa, tasa heintelt, nagu tahaks ta seda kellegi salaja teha, ja läks käpuli ronides isa juurde, et teda puutuda. Ta pani oma käe tema käsivarrele ja katsus teda liigutada, ning talle tundus, et keha oleks nagu jahtunud ning peaaegu kange: surm pidi olema saabunud juba tüki aja eest, võib-olla kohe, niipea kui ta heintele heitis.
Indrek ajas end põlvili, nagu mõtleks ta palvetama hakata. Aga ei, ta põlvitas muidu niisama, nagu poleks tal praegusel silmapilgul midagi targemat teha. Ta vah-
