jääb ka pärast teda, milleks peaks siis tema nii väga oma südant vaevama ja valutama. Tema rookis kord soos ja jõe ääres vaevakase- ja pajupõõsaid, aga nüüd lokkavad nad paremini kui kunagi varem. Lokaku! Võib-olla peabki see nõnda olema! Võib-olla oli see kurjast, mis tema tegi, kes võib jumala tahet teada. Aga kui keegi arvab teisiti, siis talitagu sellekohaselt. Kui keegi arvab, et temal on õigus või kohus põõsaid juurida, tehku seda jumalarahus. Andres arvas millalgi samuti ja siis ründas ta mööda Vargamäge ümber.
Ainult üks asi on tal ikka veel südamel, millest ta ei saa ükskõikselt mööda minna, see on jõgi, jõevesi, mille ta tahaks alla lasta. Sellest mõtleb ja räägib ta alati, olgu Indrekuga või mõne muuga, sellest räägiks ta kas või koeraga või mõne teise loomaga, kui see tal teele satub, sest Andres on nõnda vana ja ta on oma elus nii palju loomi ning inimesi tundma õppinud, on näinud nende salajasi soove ja mõtlemisi — nende „krutskid“, nagu tema seda ütleb, — ning ta on otsusele jõudnud, et ega ole suurt vahet, kas on tegemist inimesega või mõne muu elukaga.
Ükskord Andres arvas, et peab rääkima ainult inimesega, sest tema mõistab sind ja sina teda paremini kui ükski teine kahe- või neljajalgne, aga oma pikal eluajal on ta ära näinud, et inimene mõistab teist inimest sagedasti halvemini kui loom inimest. Inimesele on tema keelgi ainult nagu selleks jumalast antud, et enestevahelist arusaamist segada ja takistada. See on vististi Paabeli torni ehitamisest saadik nõnda ja kestab ka pärast Andrese surma edasi.
Varemalt Andres kartis, et jumal teab, mis sünnib Vargamäel või mujal maailmas, kui tema siin enam ei ründa, aga nüüd on ta ära näinud, et ründa või ära ründa,
