ei kartnud ükski surma, vaid kõik mõtlesid hiljutiste surmade ja Tiina sõnade üle järele.
„Neist asjust ei peaks enam rääkima ega neid meelde tuletama,“ lausus Sass natukese aja pärast.
„Ja muidugi, peremees,“ ütles Tiina, „neist asjust ei peaks kunagi enam rääkima.“
Aga ka muud juttu ei leitud söögilaua ääres ja sellepärast mugisid lõpuks kõik omaette. Kui õhtul sauna juures Pearu seiklusest kuuldi, arvas vana Andres kohe, et küllap tal on oma pärandusasjadega tegemist. Tema arvas seda sellepärast, et temal endal seisid Oru pärandusasjad väga südamel. Ta oleks ei tea mis teinud või andnud, kui aga teine Joosepi poeg oleks võinud kuidagi kord Oru peremeheks saada. Ometi polnud tal selleks kuigi suurt usku, sest Pearu oli juba liiga vana, et oma tahet läbi viia. Varemalt ei võinud ta aga sellist otsust teha, sest siis poleks tal enam Vargamäel elu olnud. Kuid Pearu tahtis tingimata siin oma päevad lõpetada, nagu tahaks ta oma silmaga näha, kuidas see, mille eest ta võidelnud, kaob enne kui tema ise. Kus on tema kuulsad tammid, mis ta ehitas veepaisutamiseks? Kus on tema loodheinamaad? Kus kraavid soosilla ääres? Kus kivid, mis ta veeretas teekaldale, et nad nühiksid vankritelje-otsi? Kus peenrad, mis ta ajas „nuabrimehe“ põllule? Kus aiaaugud, et teispere sead tuleksid tema rukkisse? Neist kõigist pole enam jälgegi järel. Aga Pearu ise elab alles!
Nõnda on ka kõige kangema inimese elu siinilmas: ajahammas sööb sind ennast ja su teod ja sa ise vaatad pealt, kuis ta sööb sind ennast ning su tegusid, ja sa ei või sinna midagi parata. Andres tänas jumalat, et tema oli sinnamaale jõudnud, kus inimene ei tahagi enam millelegi parata. Las ilm elab! Tema oli enne Andrest olemas ja
