Mine sisu juurde

Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/397

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Aga Helene ei võta seda kuulda ja vana Pearu on peaaegu uuesti valmis õuevärava poole minema, kui ilmub Juuli ja ütleb:

„Ema, mina rakendan vanaisale hobuse ette, kui teised seda ei tee.“

Ja ta läheb toa otsa väljale, kus vana mära on köies ristikheina ädalikul.

„Sa ei tohi seda hobust puutuda, Juuli!“ hüüab Karla tütrele järele, aga see ei võta seda kuuldavakski ja ükski ei söanda jõuga minna takistama, et Juuli toob hobuse väljalt ning rakendab ta vankri ette. Aga kui see sündinud ja vana Pearu tahaks juba peale istuda, et saaks ükskord minema, nagu oleks tal ei tea kui suur rutt asjaga taga, ütleb Ida talle äkki:

„Vanaisa, nõnda ei või sa ometi inimeste hulka minna. Lähme natukene kambri, ma aitan sind seal kohendada.“ Ja ilma, et ta ootaks vanamehe nõusolekut, võtab ta temal kui lapsel käest kinni ja talutab toa poole. „Juuli, sina pane end valmis, sa lähed vanaisale kutsariks!“ hüüab Ida ukse pealt tagasi.

Toas Ida teeb vana Pearuga põhjaliku töö: ta kisub tal saapad paljastelt jalgadelt, toob kausiga sooja vett, peseb jalad puhtaks, kuivatab valge rätikuga ja tõmbab neile puhtad sokid otsa; nüüd vahetab ta vanamehel ka pesu, äigab märja rätikuga tal silmad üle ja loputab tal käed, puutub kammiga tema halle, hõredaid juukseid ja tema habet, ajab talle puhtad riided selga ning paneb talle valge rätiku kaela, kinnitades seda nõelaga, nii et Pearul ei tule meeldegi vastu hakata, nagu peaksid tema juures täide minema Õnnistegija sõnad, et keegi teine paneb sulle vöö vööle ja ei mitte sina ise. Ja kui Pearul ka uus müts peas, alles siis ütleb Ida nagu rahuldunult:

397