mel Mäelt abi otsima, halja ja terava pussi asemel peos kõver kepp. Pearu ise oleks nagu tudisevaks eideks muutunud. Aga omast arust tahab ta olla alles mees, kes ajab Oru asju Vargamäel ja kes ajab neid paremini, kui teised seda teha suudaksid.
„Vanaisa, kas sa siis tõesti ei taha koju tagasi tulla, kui ma sul hobuse ette rakendan?“ küsib Ida, nagu oleks jutt üsna harilikust asjast. Need sõnad äratavad Pearu mõttest ja ta tuleb tõepoolest Mäe õuest teele tagasi, nii et Ida võib värava sulgeda.
„Ma lasen sul Helene kutsariks tulla, siis on sul vanainimesel kergem,“ räägib Ida, kui ta kõnnib Pearu kõrval tasakesi kodu poole. „Ja kui Helene on kutsariks, siis võiks isegi noore mära ette panna, sel veel painduvam jalg ja pikem samm, vana mära on juba liiga tönts, sellega ei jõua ju millalgi.“
„Ei“, vastab Pearu ka juba rahulikus toonis, „las olla pealegi vana mära, sellega hea vaikne, noor ju niisuke eblakas, et pelgab vahel jänestki, kui see kõrvu liigutab.“
„Hea küll,“ nõustub Ida siinsamas, „olgu siis pealegi vana mära.“
Nõnda jõuavad nad kahekesi kõige muhedamas vestluses koju. Aga siin seisab neil kohe häda ees, sest Ida ei oska ise hobust rakendada, ja kui ta Helenet kutsub, kes sellega hästi toime saab, ei kuula see tema käsku. Isa on nimelt vahepeal tütardele asja ära seletanud ja neile kinnitanud, et nad hobuse rakendamiseks ei liigutaks kätt ega jalga. Ida satub ärevusse ja läheb peaaegu käsitsi Helene kallale, et miks ta ei kuula oma ema sõna.
„Isa on majas peremees, mina kuulan tema sõna,“ ütleb Helene.
„Isa on poegade, ema tütarde käskija,“ seletab Ida.
