muti vaikis ka Karla ja sellepärast ei saanud ei sulane-vanapoiss, kes nohises omaette, ega Juuli ja Helene aru, mis vanadega on juhtunud, ainult niipalju aimasid nad, et neid on tabanud mingisugune uus häda või häbi. On nad ehk Eedist midagi kuulnud? On ehk Oti asjas mingi pööre sündinud? Viimasest oli eriti Juuli huvitatud. Uue hooga mattis ta aidaukse-tagust, aga und ei leidnud ta ometi mitte. Ta süda ei andnud muidu järele, kui pidi lõpuks emalt küsima. Aga see küsis vastu, et kas nutta ka enam ei tohi nende valude ja vaevade peale, mis ta kannatanud.
„Sul on midagi uut, ema,“ ajas Juuli peale.
„Kuigi oleks, mis siis sest?“ küsis ema vastu.
„Tähendab Eedi või Oti asjas?“ mangus Juuli ja läks näost valgeks. Alles nüüd tuli emal meelde, et oma kannatusega oli ta hoopis unustanud oma õnnetu lapse, ja ta rabas hirmunult öelda:
„Ei, mitte see.“
„Ema, sa salgad!“ hüüdis Juuli. „Sa varjad, petad, valetad!“
„Armas laps,“ rääkis ema nüüd, „oma ja sinu hingeõnnistuse juures vannun, et see on hoopis teine asi.“
„Ütle, mis see on, siis mu süda jääb rahule, muidu ma ei saa öösel silmagi kinni,“ mangus Juuli.
„See on vana asi, sa tead ju küll, see testamendi asi, vanaisa tahab nüüd sellega peale hakata,“ seletas ema.
„Ja sa sellepärast nutad, ema?“ küsis Juuli, nagu oleks ta laps, kes ei saa asja tähtsusest põrmugi aru. „Ema, kallis, ä’ä ole rumal, et oma südant vaevad selle tühja asja pärast. Mis sest kasu oli, et ma olen peretütar, sa nägid, mis minuga sündis. Ennem oleks võind kusagil karjatüdrukuks olla, kui aga see oleks jäänd tulemata.“
Nõnda arvas Juuli. Ja kuigi ema uskus, et ta räägib
