„Kas sina aitasid isal selle pärijasaamise plaani valmis sepitseda?“ küsis Ida Karlalt.
„Ei,“ vastas see, „mina mitte.“
„Ma mõtlesin, et tahad minust juba lahti saada, himustad nooremat,“ rääkis naine.
„Kallis eit,“ ütles Karla, „las nooremad jäävad noorematele.“
„Mis selle isale siis sisse on sõit? Kas õige Joosep ja Liisi on selle asja taga?“
„Ei usu,“ vastas Karla.
„Õngitsevad ehk kohta oma teisele poisile,“ rääkis perenaine edasi, „kust see isa siis korraga niisukese asja võtab?“
„Ah, eit!“ ohkas Karla. „See on vana asi, see on nii vana Vargamäe asi, et minagi olin ta peaaegu juba unustanud, ainult õnnekombel tuli mul veel meelde.“
Ja nüüd jutustas ta kõigest, mis ta isaga hiljuti rääkinud ja mis ta muidu kogu asjast suutis meelde tuletada. Aga Oru perenaine ei võinud midagi sinna parata, et ta sai kadedaks ja kurjaks mitte ainult õndsale Krõõdale, kes juba ammugi muld, vaid ka tema tütardele, Liisile ja Maretile, isegi viimase tütrele Ellile, kes mängis Juuli asjus mingisugust osa, nagu Karla tähelepanekuist selgus, kes mängis võib-olla suuremat osa kui kogu Oru koht kõigi oma põldude ja niitude, soode ja metsadega. Jah, äkki Oru perenaine tundis, et õige Oti mõrtsukas oli selle kurja Krõõda tütretütar, kes tahtis veel mullaks muutunult võtta temalt ja ta lastelt talu.
Aga neist oma mõtetest ja tundmusist ei lausunud perenaine ei oma vanamehele ega kellelegi teisele ainustki sõna. Elu oli teinud Vargamäel äkki sellise keeru, et pidi muutuma tummaks ja tasa ning targu vaatama, mis tuleb. Sa-
