„Vahmiil ja veart veri,“ ütles Pearu vahele.
„Sa ju ise ütlesid alles praegu, et ka Juulil on kange veri, ja mis oleks, kui temal sünniks poeg, sünniks poeg sellest poisist, kelle meie poiss kui hullu koera soosillale maha laskis, kas ei võiks siis sellest Juuli pojast saada Orule pärija? See oleks nüüd juba täiesti Juuli poeg ja tema kohta poleks enam kellelgi miskit ütlemist, sest isa on surnud. Pojal oleks Juuli kange veri ja ta saaks ka tema vahmiili, nii et meie vahmiil jääks.“
Pearu jäi mõttesse. See asi tuli talle ootamata. Alles natukese aja pärast ütles ta:
„Meie ei tea ju sellest poisist miskitki, sellest Juuli lapse isast. Sa ise ütled, et meie poiss laskis ta maha nagu hullu koera. Aga ehk ta oligi mõni hull koer, muud ei miskit, ehk läksid Juuligi asjad temaga just sellepärast sassi. Naistele meeldivad noorest peast rumalad vasikad ja hullud poisid, nii et nõnda saaks Orule hullu veri valitsema.“
„Minu arust, isa, polnd sel poisil hullu veri, vaid kange veri, nii kange, et temale ühest naisest ei piisand. Et aga Juuli asjad temaga nii sassi läksid, et see poiss pidi kui hull koer surema, siis selles oled süüdi sina, isa.“
„Ära aja hullu juttu,“ vastas Pearu ja vaatas oma kustunud silmadega pojale otsa, nagu oleks ka selle veri äkki hulluks läinud.
„Tõsi jutt, isa,“ kinnitas Karla, „sest mina olin poisile mõista and, et kui ta on tubli poiss ja temast saab Oru väimees, siis temal on osa Oru kohast. Mina rääkisin seda sellepärast, et ma jäin uskuma, et sina oled oma testamendi unustand ja lased ta olla, nagu ta on, ning ma mõtlesin, et Oru võib isegi pooleks jagada, kui näeb, kuidas väimeestega on…“
