enesega aru pidand, mis sa mulle kord rääkisid Andrese ja Krõõda kangest verest, et selle peaks Orule tooma…“
„Justament, Karla: vahmiil ja veart veri, need on kaks asja, mis on Orule tarvis,“ kinnitas Pearu.
„Noh, ja mina olen nõnda aru pidand, et kui see ehk ei olegi sul see kange veri ja vahmiil, vaid hoopis miski teine asi,“ rääkis Karla.
„Mis teine asi see siis veel võiks olla?“ küsis Pearu nagu teatud ärevusega.
„Vaata, isa, sina oled vana, sina oled väga vana ja ka mina olen juba vana ja pole taht sellest sinule rääkida, aga et see nüüd kord jutuks tulnd, siis tahan ma kõik oma südame pealt ära ütelda, nii et meie kahe vahe oleks täiesti puhas. Pealegi, isa, on meie viimased päevad väga rasked olnd, sest see poisi asi, see on väga raske asi. Poisist endast poleks veel nii väga lugu, sest mis siis temast ikka oli, aga Juuli on aru kaotand, see on hullem, sest…“
„Poeg, ära reagi sellest asjast, ka see rehnut on mul selge,“ ütles Pearu. „Sina arvad, et mina olen kurt ja pime, teie kõik arvate seda, aga ma näen ja kuulen kõik, mu poeg. Ja ma olen ära näind, et Juulil on kange veri, väga kange veri on tal, nagu oleks tal tõesti osa minu enda verest.“
„No vaata, isa, kui ma kõiki neid asju näen ja nende üle iseendaga aru pean, siis olengi ma kätte võtt sulle kõik öelda, mis ma olen mõeld vanast sauna Andresest, tema esimesest naisest Krõõdast ja sinust. Need on kõik vanad asjad, väga vanad, aga et me ka ise oleme juba vanad, las me siis räägime pealegi kord vanust asjust. Mina, isa, nimelt ei usu, et sinul oleks nii väga südame peal meie vahmiil, nagu sina seda ütled, kui sa tahad koha minu laste käest ära võtta.“
