XXI.
Kogu Orut oleks nagu tabanud meeleraskuse, tusasuse ja nukruse laine. Igaüks nohiseb ja mühiseb omaette, nagu peaksid kõik teineteise vastu mingit kurja salanõu. Juuli käib nutetud silmadega ja teda näeb teiste seas ainult ühistel töötundidel, muidu istub ta aidas, uks irvakil, nagu toimetaks ta siin mingit „kunskopi“ asja.
Aga ei, Juuli ei toimeta midagi, enamasti istub ta muidu niisama, käed rüpes, noor keha nagu lõdvalt ja jõuetult kõverasse ja kössi vajunud, silmad pisarais või kuiv ja tuim ainitine pilk tühjuses, nagu tahaks ta sealt midagi leida. Ja kui ta küllalt ühte punkti nõnda uurinud, pöördub silm teise paika ja vahib sinna endise mõttetusega.
Nõnda on nüüd tema elu. Aga mõtetega ei oska ta endale õieti aru anda, mis see õieti on ja mis nüüd tuleb. Möödunudki päevad tunduvad rohkem unenäona kui tõsieluna. Oli kevad, olid puhkevad pungad, olid õied, oli lindude laul, olid pikad valged ööd, oli rõõm, oli õnn, katsu või käega, oli armastus, ja nüüd pole enam midagi.
Jah, seni kui oli armastus, oli kõik, aga kui läks tema, läks ka muu. On veel ainult mure südames, valu rinnas ja pisarad silmis, mis otsivad nutunurka. Pirised veel nagu
