kui sa selle asemel aga tapma kukud, noh, siis las käia. Ja nüüd mine eest, ma tahan välja minna.“
„Ei lähe, enne pead lubama, et tagasi tuled.“
„Ma ju ütlesin, et muretse kindlustus.“
Nende sõnadega võttis Ott Juulist külmalt ja ükskõikselt kinni ning pööras ta ukse juurest kõrvale, tema vastupanust hoolimata. Ott hakkas ust avama.
„Kui sina mu nüüd maha jätad…“ kähises tüdruku hääl pimedusest.
Aga poiss ei kuulanud lause lõppu, kiskus ukse mürinal lahti ja kargas välja. Keegi jooksis suure rutuga aida taha. Ott pistis jooksjale kui nool järele ja tabas ta, kui ta tahtis üle aia karata. Tabatu osutus Eediks.
„Ah see oled sina, see tüdrukute vägistaja!“ hüüdis Ott ja raputas poissi, nii et tal pea kolksatas vastu aidaseina, sest äkki tõusis tal poisi vastu tuline viha, kui talle meenus, mis ta millalgi Tiinale rääkinud, see Ellile ning Elli temale, Otile. Sest ajast saadik polegi tal enam õiget elu Vargamäel olnud, ja seda kõik ainult selle poisi piilumise ja keelekandmise pärast. „Nuhk niisuke!“ hüüdis Ott, viskas poisi nagu takutordi vastu aeda ja läks minema, süda täis nagu õiglast viha.
