peale ja nägid, kuidas koer lõhkus meie poisi püksa ja reisi. Aga enne oli tüdruk lõhkund neid pussiga, niisuke on see naine, kelle rüppe jumal on peitnud meie poisi mehemeele ja Oru koha pärija. Ja usu või ära usu, Indrek, aga poiss haliseb ka nüüd hommikust õhtuni, et Tiina on ilus tüdruk, ja mina arvan, ta ei ole oma verega aru mitte kaotand, vaid juurde suand. Poiss tundis tüdruku ihu ja tema mehemeel hakkas liikuma, nõnda paistab see mulle. Sellepärast tulingi ma nüüd sinu käest küsima ja sinu nõu kuulama, mis peab poisiga tegema, kui tüdruk on pärast pussitamistki tema meelest ilus, ja kas ei suaks kuidagi nõnda, et see ilus tüdruk hakkaks poisi mehemeele aposliks ning Oru pärija emaks, nagu jumal seda oma seaduses ära mearand. Nagu kuulukse, tüdruk on sinu juures teenind, nii et sina tead, kes ja mis ta on, ja sellepärast ma tulingi sinuga juttu ajama ja aru pidama oma poisi ja ta ilusa tüdruku pärast.“
„Tähendab, teispere isa, sina tahaksid Tiinat endi poisile naiseks?“ küsis Indrek.
„Kas naiseks või muidu nõnda, et näeks, mis jumal on selle tüdruku rüppe meie poisi heaks tallele pand,“ vastas Pearu. „Seda võiks igapidi seada, nii et see oleks õieti seatud ja ei oleks tüdrukul miskit nurisemist ega reakimist. Ja poissi ärgu ta enam kartku, sest poiss kardab nüüd teda, poiss kardab tüdruku kanget vaimu ja verd, sest tüdrukul on kange vaim ja veri… Nõnda mõtlesin mina, kui tulin sinu juurde, Indrek, kes sa villid nüüd muda Vargamäe kruavist kaldale, mõtlesin, et sinul on omal naistega linnas tegu olnd ja et Tiina kuulukse ka linnalapsi olema, sellepärast siis ehk tead, kust otsast niisuksega peale hakata, kes võib pussiga sopsida poissi.“
Aga Indrekki ei teadnud, kust otsast sellise pussikan-
