kord mehele täit arugi, aga naisehimu — selle annab ta ikka, seda andmata ei jäta, nagu tahaks ta öelda: vuata, inimene, naisehimu on sinu aru. Nõnda mõtlen ma vahel, kui vuatan endi poissi, Karla poega, nagu ise tead, Indrek. Mõtlen, et ehk ei sua ükski mees muidu täit aru pähe, kui peab minema naise juurde, nii et mehe aru oleks nagu naise käes, ja et kui meie poiss suaks naise juurde, siis ka temal tuleks täis aru pähe, hakkaks natuke-huaval tulema, kui järsku ei tule, sest aru ei tule ju ühelgi inimesel järsku. Mina isegi arvan, et minul on alles nüüd täis mehe aru peas, aga teised ütlevad, et mul olla praegu see aru, mis mul enne oli purjus peaga. Nõnda on inimese ja tema aruga, nõnda ka meie poisiga, sest ka tema on inimene Issanda ees, ehk küll jumal pole talle täit aru veel and. Aga ta võib veel anda, võib anda naiste käe läbi, ainult naised on temaga kurjad…“
„Poiss tikub naistele kallale, sellepärast,“ ütles Indrek vahele.
„Poiss tahab naistelt oma aru kätte suada, mis jumal sinna tema jaoks tallele pand,“ hüüdis Pearu, nagu usuks ta ise oma sõnu.
„Kuule, teispere isa,“ rääkis Indrek nüüd lihtsalt ja südamlikult, „kas ehk sina ütlesid Eedile, et meie Tiina on ilus tüdruk?“
Vanamees nagu võpatas, aga vastas siiski kohe:
„Mitte mina Eedile, vaid Eedi minule. Poiss haliseb kevadest suati, et teisepere Tiina on ilus tüdruk, Tiina on ilus tüdruk. Sestsuati kipub ta ka õdedega muadlema, et kui tarvis on, siis mõistaks ka Tiinaga muadelda, nii et rammu katsuda. Ja kui minu vanad silmad seda kõike nägid ja kõrvad kuulsid, siis jäin ma aru pidama ja mõtlesin: mis tüdruk see teisepere Tiina õige on? mis lapsi tema
