alati, et las ta aga kriiksub pealegi, ükskord tuletab ta sinule mind meelde, nagu mulle praegu minu ema.“
Nõnda siis Ott ja Elli peatusid takistuse ees, mida polnud võimalik kõrvaldada. Ukse kriiksumine ähvardas saada kahe noore inimese õnne hauaks.
„Oleks see minu teha, tead, mis mina teeks,“ rääkis Ott. „Mina prooviks, kuidas ja kust kohalt uks kriiksub ja kust mitte ei kriiksu. Sest mina ei usu, et ta ikka ja alati ühetasa kriiksuks. Ja õhtul seaks ta siis nõnda, et kinnilükkamine algaks ilma kriiksumiseta, ja ma lükkaks ainult järgmise kriiksuva kohani. Mõistad? Siis veel: peaks katsuma, kuidas ta rohkem kriiksub, kas ruttu või pikkamisi liigutades. See on väga tähtis. Ja ei olegi ju tarvis, et uks oleks tingimata üsna kinni; kui saab praokilegi, aitab sellestki, sest ega Tiina ometi ööd läbi valva. Aga ühte ütlen ma: kui mõni kutsuks teda nõnda, siis ei loeks ükski takistus, tema poeks kas või läbi lae, nagu lutikas.“
„Eks lase siis tuleb see lutikas,“ ütles Elli, sest ta ei kannatanud, et Tiina tema kõrvale paigutati.
„Ega ma siis ometi seda,“ tõrjus Ott. „Tiina võib minupärast kas või läbi lukuaugu pugeda, mul pole sest sooja ega külma. Tiina on minule paljas õhk, ta pole sedagi. Kus ta seisab, seal on minu tarvis tühi auk. Aga kui ta meil tee peal risuks ees, siis peame vaatama, kuis me temaga hakkama saame. Ja mina ütlen: kui saaks ukse kuidagi koomalegi lükata, siis võiks katsuda. Esiteks uks koomale, siis jälle sängi, nagu heidaks magama, ja alles sealt uuesti välja ning akna juurde. Mina ootan väljas, võtan su aknalaualt vastu, nii et sul pole vaja ronida ega hüpata. Aga ma võin su ka otseteed kambrist välja tõsta, nõnda on kõige vaiksem…“
Poisi sõnad panid tüdrukul kogu keha kuumendama.
