siis võib ütelda, et tuba on liiga kuum, lasen värsket õhku. Mina oleks juba ammu seda teind ja neile kas või kiuste näidand, et niisuke hoidmine ei aita midagi, kui inimene tõesti tahab minna. Ja siis on veel see, et sa käid Oruga mul kaela peale, aga ise ei taha midagi selleks teha, et ma sinna ei läheks. Usu, et kui sina oma puurist välja saaks, siis ma ei vaataks enam Oru poolegi. Ega siis sind saa ometi Oru tüdrukutega võrrelda. Nii et kõik on selles, kas saad välja või mitte. Tripid käivad raskesti, aga neid võiks natuke määrida, aknahinged niisamuti. Ja mis peaasi — jalgu peab hoidma, et need ei kolistaks.“
Ott seletas pikalt ja laialt, mis, millal ja kuidas. Aga kui ta küllalt oli rääkinud, ütles Elli lootusetult:
„Sellest ei tule midagi välja.“
„Miks siis mitte?“ küsis poiss. „Õnne katsuda võib ometi.“
„Vanemate pärast ehk veel kuidagi saaks, aga Tiinal eeskambris, sel on ju linnu-uni, nagu ema ütleb,“ seletas Elli.
„Uks vahe pealt kinni, siis ei tea ta midagi,“ ütles Ott.
„Ema ei luba seda, tahab, et uks oleks lahti, muidu pole õhku, ütleb ta.“
„Noh, siis esiteks uks lahti ja kui kõik jäävad magama, siis tasakesti kinni,“ otsustas poiss.
„Uks ju kriiksub,“ kaebas tüdruk.
„Määret vahele,“ vastas poiss.
„Ema paneb seda kohe tähele ja küsib: kes on tagakambri ust määrind? Sest see on kriiksund kogu minu elu, ja ema ütleb, et ta on juba siis kriiksund, kui tema ema Krõõt veel elas. Sellepärast ei luba ta teda määrida, sest see kriiksumine tuletab talle tema ema meelde. Ta ütleb
