sest sa ju ise tahtsid nii kangesti, et ma midagi niisukest räägiks, ja et mul paremat ei olnud, siis rääkisin seda, sest see oli hästi meeles ja sinule meeldis see ka.“
„Siis sa pole üldse kellegi mees, vaid oled ka ainult muidu niisama!“ hüüdis Juuli nüüd.
„Tõepoolest, ega ma kui mees suur asi olegi,“ vastas poiss, „aga tüdrukutele ma meeldin, sest nemad armastavad, et poiss oleks pisut latataa! Ja seda ma olen, sest mul on niisuke loomus.“
„Kas sul siis sugugi südametunnistust ei ole?“ küsis ema pooleldi etteheitvalt, pooleldi nagu haletsevalt.
„Ei noh, mul on südametunnistus küll,“ seletas poiss, „ega siis ilma saa, aga mul on jälle niisuke südametunnistus.“
„Jah, sul on südametunnistus muidu niisama,“ ironiseeris Helene tagant aidanurgast.
„Pea sina oma suu!“ hüüdis ema nooremale tütrele. „Sina oled alles laps ja ei tea midagi.“
„Ega ma teagi ka,“ kinnitas Helene.
„Noh, siis ole vait!“ kärgatas ema. Poisi poole pöördudes ütles ta: „Mis südametunnistus see siis on, kui sa mu lapse ära meelitad ja pärast ütled, et see oli muidu niisama. Kus ta siis muidu niisama on, kui tüdruk näost ära langeb, nii et hakka jumal teab mis kartma.“
„Perenaine, see kartus on asjata, uskuge, kui mina seda teile ütlen, sest mina olen eneses kindel,“ rääkis poiss teatud tagamõttega lohutavalt.
„Oh jumal, jumal küll!“ ohkis Juuli peaaegu meeleheitel ja langes asemele kummuli.
Ott ei saanud hästi aru, mis tema teinud või ütelnud, et ollakse nii õnnetu. Ta vaatas peaaegu nõutult ümber ja lausus mõttes: „Olen ma nüüd küll pessa sattund!“
