malt polnud seda tähele pannud. Ah jaa! Tänini oli aidas ikka pime olnud ja pimeduses tundis ta ainult seda tüdrukut, kes istub praegu aseme äärel ja nutab. Valges paistab kõik hoopis teisena, peaaegu võõrana.
„Soo,“ ütles ema asjalikult, kui küünal seisis kindlalt kirstukaanele tilgutatud hangunud rasvas, pöördus ümber ja vaatas poisile otsa, nagu poleks ta teda kunagi varemalt näinud. „Ah niisuke sa oledki!“ lausus ta natukese aja pärast, nagu silmitseks ta midagi erilist. Ometi oli Ott üsna harilik poiss: müts pisut kuklasse lükatud, pintsak palja särgi peal ja säärsaapad jalas, et nõgesed ei saaks jalgu kõrvetada, kui ta hiilib mööda aiaääri ja hoonetaguseid.
„Kas sul siis sugugi häbi ei ole?“ küsis perenaine viimaks, kui ta oli poisiga tükk aega tõtt vahtinud.
Ott ei vastanud, ta pööras silmad kõrvale ja irvitas nagu kohtlaselt või piinlikult.
„Mis te minust tahate?“ küsis ta lõpuks.
„Seda sa võiks isegi teada,“ vastas ema.
„Kui ma teaks!“ ohkas Ott avameelselt, nagu oleks kogu asi mõni rumal nali.
„Ah muidu niisama tükkisid siia aita?!“ hüüdis Juuli nüüd.
„Just nii! Muidu niisama!“ vastas poiss. „Ja mina arvasin, et sina ka muidu niisama.“
„Kas sa ei rääkind, et taha väljaotsa võiks maja ehitada, kus oleks omaette koppel ja ka karjamaa käejala juures?“
„Seda muidugi,“ vastas poiss, „aga need olid sinu oma isa sõnad, mina ainult kordasin neid muidu niisama.“
„Ikka muidu niisama!“ hüüdis Juuli.
„Nojah,“ kinnitas poiss. „Midagi ma ju pidin ütlema,
