Viimast peeti oma ülesandeks pisut suureks ja sellest oli ta nimigi tekkinud. Suur nagu mullikas, oli Sass tema kohta tuues ütelnud ja Elli oli siis kohe sõnavalmilt vastanud, et siis panemegi talle nimeks mullikas. Ei aidanud midagi, et koera nimi oli Kaaru, Elli hakkas teda hüüdma Mullikaks, millest sai pikkamisi tema praegune nimi. Kaaruks ei võinud koer Elli arvates juba sellepärast jääda, et ka Orul ja Aasemel olid Kaarud, kuigi need ei olnud nende Mulla kõrval mitte kui midagi. Ja nagu oleks koer teadnud, et Elli temale uue nime leidnud, hoidis ta tüdrukut kõige rohkem taga.
Aga sest ajast saadik, kus Tiina tuli Vargamäele, kippus Mulla Ellile truudust murdma ja Tiina juurde üle minema. Mis selle põhjuseks oli, kas söötmine, meelitamine või mingisugune eriline sümpaatia, kes seda teab, ainult kõik panid tähele, et Mulla kipub sörkima aina Tiina sabas. Nõnda sai koer esimeseks „mustaks kassiks“ tüdrukute vahel, sest kuna Elli oli alguses Mulla truudusega nii väga hoobelnud, ei võinud selle kõikuma lüües teatud meelekibedus tulemata jääda. Emalegi torkas see silma ja ta ütles pool-naljatades:
„Ärge nüüd ometi koera pärast naginasse minge.“
Sama koer oligi nüüd üks neist, kes Tiinale oma truudust polnud murdnud, otse selle vastu ta nagu aimas, millises seisukorras tüdruk viibib, ja hakkas ikka enam tüdruku sabas sörkima. Läks nii kaugele, et Mulla ei tahtnud enam karjaga metsagi minna, vaid heinalistega heinamaale, nagu poleks tal karjatada pässud, utud, tõmmikud, pugalad ja tähikud, vaid mingisugune ennenägematu loomake, kellele nimeks antud Tiina. Seetõttu tüdrukul tuli tegemist karjapoisiga, kes kord ütles:
„Tiina, kuramus, miks sa mu koera ära meelitad?“
