XV.
Et Tiina vahetevahel Oru Eediga tahes või tahtmatagi juttu ajas, see ei jäänud muidugi teistele tähele panemata. Ott heitis selle üle rumalat nalja, Elli sähvas parajal paigal pilkavalt, Oskar oli nagu nukker või kuri ja vanad ei saanud kuidagi aru, mis rääkimist on tüdrukul sellega, kellest ükski pole tänini väljagi teinud. Mareti süda ei saanud muidu rahu, kui pidi asjast Tiina endaga juttu tegema.
„Ta on nii naljakas,“ ütles tüdruk Oru poisi kohta.
„See on kuri poiss,“ seletas Maret.
„Kas ta just kuri on…“ lausus Tiina, nagu tahaks ta perenaisele vastu vaielda.
„Siis teevad teised ta kurjaks,“ ütles Maret.
„Võib-olla et teised,“ oli Tiina nõus, ilma et muud oleks ütelnud, sest sel korral ta ei teadnud ega aimanudki veel midagi sellest, mis puutus Otisse ja Juulisse ning kaudselt ka Ellisse.
Üks oli kindel: Tiina kaotas Oru Eedi kaudu peaaegu kõigi silmas midagi. Ka teda ennast hakati nagu selle poisi taoliseks pidama. Ainukesed, kes talle oma poolehoiuga endiselt truuks jäid, olid Oskar ja karjakoer Mulla.
