„Ta nutab hoopis sellepärast, et teie me asja segate,“ ütles Ott irvitades. „Ja mis on teil sellega üldse pistmist? Teie pole ju veel Vargamäel peremeheks.“
„Aga minust saab Vargamäe peremees ja sellepärast ärge tülitage teisi inimesi,“ ütles Oskar suure iseteadvuse ja uhkusega.
„Ootame ära, kas saab,“ hüüdis Ott, „aga seni, Tiina, oleme Vargamäel vabad.“ Ta mõtles uuesti käed tüdruku külge pista, kuid nüüd astus Oskar vahele, öeldes vihaselt:
„Kas siis tõesti muidu ei saa, kui peab käsitsi kallale minema?“
„Ei, tõesti mitte!“ hüüdis Ott, nagu oleks ta just seda oodanudki, ja tahtis rusikaga Oskarile lõua alla anda. Aga see oli kaitseväes pisut rusikavõitlusega tutvust teinud ja sellepärast oskas ta kõrvale põigelda ning omalt poolt Otile müksu küljekontidele anda, nii et see tuikuma lõi. Peale seda mindi käsitsi kokku ja pekseti teineteist, nagu saadi. Varsti oli mõlemal näos verd. Viimaks Oskar virutas oma vastase maha, aga see haaras tal silmapilkselt jalust kinni ning nüüd veeresid nad nagu kaks kiskjat, kes lõhuvad teineteise keha küüntega. Õieti ütelda kehad olid mõlemal alles terved, aga särgid olid silmapilguga närudeks muutunud. Teadmata, millega asi oleks lõppenud, kui mitte Tiina poleks tuppa joosnud ja peremeest kutsunud. Sass saabus, hea tümikas käes.
„Poisid, mis see peab tähendama?“ küsis ta.
Aga poisid ei teadnud esiotsa muud, kui vabanesid teineteisest, ajasid end maast üles ja jäid tolknevate särgiräbalatega seisma, mõlemad lõõtsutades, Oskar tõsisena, Ott irvitavana, nagu oleks tehtud rumalat nalja.
„Mis siin lahti on?“ küsis Sass.
