Mine sisu juurde

Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/191

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

arvas Oskar nüüd, „ja see sünnib juba ilma palga ette või tagant järele maksmata.“

„Ohoh! Asi hakkab järsku huvitavaks minema!“ katsus Ott üleolevalt naerda.

„Küllap hakkab, kui vaja on,“ vastas Oskar, ja nõnda seks korraks lõppeski. Aga meeste vahel jäi salavimm hõõguma.

Siitmaalt peale Ott muutis äkki oma käitumist tüdrukutega. Kui ta varemalt polnud neist peaaegu väljagi teinud, siis nüüd pööras ta kogu oma tähelepanu neile, Tiinale silmatorkavamalt, Ellile viisakamalt ja tagasihoidlikumalt. Juba mõne päeva pärast sai ta nii kaugele, et oli Tiinal käsitsi kallal, kus selleks leidus vähimgi võimalus. Ja igakord, kui see sündis, või kui Ott ajas Tiinaga oma laia juttu, tõmbus Elli kuidagi nagu siil kerra, muutus vaikseks ja sõnakehvaks, peaaegu tusaseks, nagu oleks temale millegagi liiga tehtud. Tiina oli endiselt lahke ja naerul, aga paar korda Oskar märkas tema silmis pisaraid.

„Mis teil on?“ küsis poiss tüdrukult.

„Ei midagi, niisama omad asjad,“ vastas Tiina.

„Ma mõtlesin, et Oti pärast,“ lausus Oskar.

„See muidugi ka… kiusab,“ ütles tüdruk.

Sellest oli küllalt. Kui Ott järgmine kord oma tegelikkude naljadega asus Tiina kallale, nii et see tal käes vingus, astus Oskar ligi ja ütles:

„Jätke Tiina rahule, ta ei taha, et te teda nõnda käperdate.“

Seda Ott oli nagu oodanudki. Ta pöördus löögivalmilt ümber ja küsis:

„Kust teie seda nii hästi teate?“

„Teil on ju omal silmad peas, näete, Tiina nutab,“ vastas Oskar.

191