Aga Karla oli poja muutusest teises arvamuses. Temal tekkisid rõõmulikud lootused, nii et ta tõttas neist Pearulegi rääkima.
„Tüdrukud on nii mõnegi mehele täie aru pähä pand,“ ütles see, „ega hullu tea, ehk teevad ka meie poisist viimaks mehe. Ainult kui ta neile ligi peaseks, nii et ta õieti teaks, mis tüdruk on, seda oleks tarvis.“
„Las nad esteks healitsevad ja hõiskavad, loomadki tahavad enne healt teha,“ ütles Karla.
„Jah, poeg, las nad aga jaalitsevad ja jorutavad, kukuvad ja kudrutavad, ega muidu pesale minda,“ oli ka Pearu nõus.
Nõnda siis huikas Eedi nagu öökull Mäe noortele eemalt vastu. Aga tema huikeid ei pandud mikski. Ainult Tiinal tekkis eemalt-huikaja vastu mingisugune haletsev kaastundmus ja pisut nagu haiglane uudishimu ja huvi, sest temale meenus poissi kuulates tema oma noorus pikkade, igavate aastatega. Kui ta oleks sel ajal kuskil Vargamäel asunud, siis oleks ta ehk samuti huikama hakanud, nagu see tundmatu poiss seal aedade taga või lainetava rukki varjus.
Muide, sellest oma tundmusest Tiina ei lausunud Oskarile ja Ellile sõnagi, sest tema ei usaldanud üldse ühelegi hingele oma sisemusest midagi. Üheleainsale ta ehk oleks võinud midagi ütelda, aga see ei küsinud, see polnud temast põrmugi huvitatud ja nõnda võib Tiina kogu oma ea elada, ilma et keegi õieti teaks või taipaks, mis on tema elu.
Päevad kadusid naeru, nalja, hõiske ja lauluga, nagu oleks Vargamäe tõesti muutunud maapealseks paradiisiks, kuhu taevatähedki tulevad lõpuks puhkama, kui nad juba küllalt ülal säranud. Noortel ei tulnud nagu meeldegi, et
