lauluks. Laul sai Vargamäel peaaegu nagu kurjaks tõveks. Sest kui Oru Karla kuulis, kuidas Mäe noored laulavad, ütles ta kord oma pojale:
„Eedi, kas kuuled?“
„Tüdrukud laulavad,“ vastas Eedi.
Poisi sõnades ja hääletoonis tundus äkki rohkem aru, kui isa seda tänini tähele pannud. Sellepärast ütles ta:
„Eks sa ei tee ka oma suud lahti?“
Aga Eedi lõi kahtleva pilgu isale, sest ta arvas, et see nokib teda muidu niisama.
„Kuuled, Mäe Oskar laulab tüdrukutega kaasa, kas sa ei tahaks ka?“
„Tüdrukud ei taha mind,“ ütles Eedi.
„Sa pead ise mees olema, ega tüdrukud muidu taha,“ õpetas isa. „Pead enda paremini riide panema — saapad jalga ja rätiku ilusasti kaela, tüdrukud armastavad seda.“
Eedi kuulas ja pidas nähtavasti aru, et mis isa sõnadest arvata. Aga paari päeva pärast sündis ometi selline ime, et kui Mäe noored häält tegid, siis ei saanud ka Oru Eedi muidu, kui tegi oma suu lahti. See tuli talle endalegi nii ootamata, et ta peaaegu pidi ümber vaatama, kes karjub nii valju häälega. Kuid varsti ta harjus sellega ja siis võis kogu Vargamäe kuulda, kuidas häälitses Oru Eedi.
„Ei tea, mis selle meie poisi arusse on läind, see on korraga hõiskama hakand,“ rääkis ema murelikult, nagu peaks tema poja hõiskamine kuulutama midagi kurja.
„Meie poiss hakkab meheks saama, mis muud,“ vastas Karla Idale. „Ega ta’s ometi alati või selleks tossiks jääda, mis ta tänini olnd.“
„Mis head sest võib tulla, kui laps hakkab meheks saama,“ ütles Ida, „sest Eedil on ju alles lapse aru.“
