Mine sisu juurde

Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/142

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

rõõmu pärast, hoia muudkui kahe tiivaga teda kõvasti kinni.

Kuldnokad juurdlesid vanade ja uute kastide kallal, et kas kõlbavad või peab minema paremaid otsima. Kaks kasti olid varblased oma eluasemeks sisse seadnud, neil algasid nüüd palavad päevad. Ei aidanud midagi, et nad kutsusid kokku terve oma suguseltsi tõendama, kuidas nemad juba ammust ajast siin elutsenud, — kuldnokad küütisid nad kastidest välja ja pildusid nende pesad tagantjärele, et ei jääks neist haisugi siia. Sest kuldnokkade meelest oli otse hirmus asi see varblaste kõrgem tsivilisatsioon, mis oli inimese eeskujul omaks võtnud udusulepadjad. Kuldnokk ei tohtinud oma poegi nendega hellitada, sest pikkade reisude tarvis pidid nad maast-madalast lihtsusega harjuma. Laul, vile ja lihtsus, need olid kuldnoka kolm voorust.

Partide prääksumine kostis päevad läbi, sest suure vee tõttu olid nad mööda kraave ja sooni kaugele sohu ja põllu äärde tulnud, nagu otsiksid nad oma silmadele puhkust sellest kiirgusest, sädelusest ja helkide pimestavast mängust, mis täitis nüüd kogu lagendikku kahe padriku vahel, kus lookles jõesäng.

Indrek tõusis mitu korda Vargamäe kõrgemale tipule ainult selleks, et vaadata päikesekiirte mängu jõeluhtade lagendikul. Aga lõpuks võttis ta püssi, tõmbas jalga oma pikad kummsaapad ja läks vete-, valguse- ja värvidemängu lähemalt vaatama. Ta sumas mööda jõeäärt sügavas vees, kus noolisid noored havid, kes olid siia tulnud päikesesoojuses suplema. Ta seisis kuskil põõsa või mõne paksu kuuse varjus ja vaatas, kuis tulid lõuna poolt kured ja metshaned. Tundide kaupa võis ta istuda kuskil jõelähedas küünis, et piiluda läbi seinapragude, kas juhtub

142