olid Liisil ja Maretil tol ajal, aga laulda armastab ta siiski, sest see on talle emast külge jäänud. On külge jäänud mõned endised lauludki, nagu tahaks Elli nendega tõendada, et Vargamäe on alles endine, sest pole midagi, et kaevul puudub hobusemoka-servaline ämber.
Aga veel enne, kui kevade läks lauluks Mäe Elli suus ja südames, hakkasid häälitsema linnud. Vares ei vaakunud mitte ainult hommikuti, vaid laskis oma häält kuulda kogu päeva, kui aga leidus mahti. Aga temal oli juba kibe kevadine toiming käes: ta kas otsis suure rutuga pesale paika või ta lendas juba, pesa aluspuud nokas.
Harakas kädistas ja pildus saba, nagu oleks ta tuulelipp kuuseladvas või aiateibas. Aga kui sootuks vaikselt läheneda mööda musta maad tihedale kuusetihnikule, siis võis tähele panna, nagu sosistaks keegi teisele valjusti midagi kõrva või nagu kordaks keegi teisele: hästi-hästi, hästi-hästi! Indrek teadis, kes nõnda hästitab paksus kuusetihnikus. Aga kuigi ta poleks teadnud, siis oleks ta seda varsti teada saanud, sest niipea kui jalg puutus sõredat ja krabisevat kevadist lund metsa ääres, tõusis kädisev harakapaar puude latvadesse, nagu tahaksid nad inimesele hüüda: ei meie tea midagi, ei meie tee midagi, ei meil pole midagi. Aga ometi oli ka harakas juba pesa kallal ametis, seda enam, et tema tahtis ehitada paremini kui vares. Tema tahtis ehitada pesale katusegi, et oleks enesel hea ja soe haududa ja poegadel kasvada.
Pasknäär oli vaikseks ja saladuslikuks muutunud, nii et teda polnud kuulda ega näha, nagu oleks ta kevadeks Vargamäe mailt lahkunud. Lepalind vinditas päevad otsa mööda põllualuseid puid, salusid ja metsi ja lõoke lõõritas enda aina kõrgemale ja kõrgemale, nagu ei tahakski ta enam maa peale tagasi tulla, sest et siin lõhkeb süda suure
