läks teiste tülist ära. Aga kuhu lähen mina? Kuhu läheb Pearu?“
„Isa, ära räägi patujuttu,“ sõitles teda Karla. „Sinu surma pole keegi oodand.“
„Nüüd hakkavad ootama, sinagi, poeg, hakkad,“ vastas Pearu. „Ootavad, sest miks nõuan Orule pärijat, miks reagin naisevõtmisest, miks reagin testamendist, miks reagin Andrese ja Krõeda verest. Sina, poeg, ütled — Elli! Sa ütled, et meie poiss ei näe, kui kena ja viisakas tütarlaps on Mäe Elli. Kes reagib Ellist? Orul pole ju meest kasvamas, kes peastaks kord selle tüdruku vöö, Orul pole, ega tulegi! Mina reagin Joosepi esimesest või teisest pojast, see on see Andrese ja õndsa Krõeda veri. Et kui sinul pole õiget pärijat ja kui see ei tulegi, sest sina ise ei taha seda iseenda, oma laste või eide pärast, ja et kui siis teeks nõnda, et Oru pärijaks oleks teine Joosepi poeg, muidugi peale sind, pärast sinu surma või ka enne seda, kui sina ise seda tahad ja nõnda arvad. Seda olen mina mõelnd. Nõnda tuleks meie vahmiil ja Andrese ning Krõeda kange veri, sest Liisi oli nende esimene laps. Siis põlnd veel mingit vistart Mäe ja Oru vahel, nii et Liisi veri jäi vaenust rikkumata, nagu oli rikkumata Joosepigi veri, sellepärast pidigi neist kahest kirikualtari ees puar suama. Seda olen mina siin oma apluagri tagakambris välja tuhteerind. Rikkumata veri, seda oleks Orule vaja, siis ehk jätaks teisepere koergi oma kükitamise meie akna all.“
„Sina, isa, tahaks siis minu pärandusest ilma jätta?“ küsis Karla üsna asjalikult, ilma et oleks põrmugi arvestanud Pearu tundlikuks muutunud tooni.
„Ei, poeg, ma ei taha seda,“ vastas Pearu ka pisut kainemalt. „Kui ma seda oleks taht, siis poleks ma üldse
