sest Oru elab alles, Oru on priske ja noor. Aga sina küsid minult, kas sa pead veel vanas eas oma eite petma hakkama! Sina sead oma ahtra eide viljaka Oru kõrvale, nagu ta polekski surelik inimene. Ei, poeg, sinu eit on juba praegu surnud. Kui ta elab, siis andku poeg, andku Orule õige pärija. Sina ise oled ka surnud mees, kui su ihus pole enam õigeid pärijaid. Pean siis mina, vana muld, hakkama Orule pärijat muretsema? Pean ma hakkama naist võtma, pulmi pidama? Kes tuleb isameheks, kui Oru Pearu sõidab kosja? Oru Pearule ei tule keegi isameheks, kõik arvavad, et tal pole täit aru peas. Oma poegki arvab. Arvavad, et tal pole täit aru olnudki. Aga Oru Pearul oli rohkem kui täis aru, tal oli kahe mehe aru, nagu kuradil, kes suab kahe mehe vastu. Pearul on ikka veel rohkem kui täis aru, aga vastu ei sua ta enam kellegile. Ei sua, sest ta on vana. Ta ei sua enam naisegi vastu ja sellepärast ta enam ei pulmita. Aga naisi tulemas oleks. Oo, naisi oleks! Naisi on ikka tulemas, sest naine mõtleb, kui ei sua oma mees vastu, siis suab mõni teine. Suab võeras! Naine ei karda pettust, nagu minu poeg Karla. Naine mõtleb ainult: suaks Oru kätte, suaks Orule pärija! Nõnda mõtleb naine, kui läheb võera mehega. Sest võeralt saab naine lapse, oma mehelt lapsele nime, õige nime. Nõnda teeks naine, kui ta tuleks Oru Pearule. Ja Pearu ütleks: see on tema laps. Pearu näitaks, et kui ta ei sua enam meeste vastu, siis naise vöö jäksaks ta ikka veel lahti teha. Seda näitaks ta, kui ta võtab lapse omaks. Ning see naine armastaks teda, armastaks selle võera lapse pärast, armastaks ja ootaks minu surma. Jah, kui naisel oleks laps käes, siis ootaks ta Pearu surma. Aga teisedki ootavad, ootavad ja ütlevad: on sel, raipel, aga visa hing! Andres läks sauna, et kellegil poleks vaja tema surma oodata,
