litand. Nüüd saad sa muidugi avalikult ja õigusega oma jao, kindlasti. Olekski päris hull mõelda, et sina jääd sootuks ilma, kui raha on sinu enda käes. Aga mis sa siis nüüd arvad, kuipalju sa omast käest mulle annad?“
„Mina arvan, et kui ma kolmkümmend…“ hakkas Indrek.
„Kuidas korraga kolmkümmend?!“ hüüdis Tigapuu vahele. „See on ju pool, aga milleks ma siis sulle seletasin, et koolipoiss ja koolmeister ei või pooleks teha. Ning sa isegi olid sellega nõus. Kust siis äkki kolmkümmend?“
„Sina said ju vanalt nelikümmend ja kui minult kolmkümmend, siis on sul kokku seitsekümmend, minul aga kõigest kolmkümmend,“ seletas Indrek.
„Issand jumal!“ hüüdis Tigapuu suures üllatuses. „Inimene, sa oled rabanduse saanud või sul on südames vill ja peas kreeps! Sul on lihtsalt oina pea. Terve aja ma aina seletan, kuidas koolmeister saab mitme klassi eest ja kuis ta koolipoistega punast krossigi ei jaga ja nüüd korraga need nelikümmend! Aga need anti iseenesestki mõista ainult minule kui koolmeistrile, mõistad? Ja mis vana annab koolmeistrile, sellest ei saa poisid nuusutadagi. Mitte kunagi! Pole saand ega saagi, see on kindlam kui kindel. See oleks vast nali, kui koolmeistrid hakkaksid korraga oma palka poistega jagama! Tähendab, juttu võib olla ainult selle jaotamisest, mis sinu käes. Kui vana oleks taht, et me kõik oleks jagand, milleks andis ta siis see nelikümmend minu kätte? Milleks? Vasta, kui su pea arust veel lage ei ole. Pealegi ütles ta ju mulle selge sõnaga, sina isegi kuulsid: „säh, see on sinule.“ Aga kui ta sinule raha andis, mis ütles ta siis? Tuleta meele, tuleta hästi meele. Ta ütles: „Jaotage ilusasti“. Aga kas ta minule ka rääkis jaotamisest? Rääkis ta? Tarvitas ta seda sõna? Muidugi ei, seda tead sina sama hästi nagu minagi. Aga ütle nüüd isegi: on see ilusasti jaotamine, kui sa pakud koolmeistrile sama palju kui endale? Kolmkümmend kummagile. See on poolitamine, mitte jaotamine. Aga vana rääkis ju jaotamisest,
