siis mõtlesin ma: olgu pealegi, vanale maksan teinekord kätte, aga nüüd ei jäta sõpra hädasse. Las saab ometi temagi, kui mina ise ei saa.“
„Me teeme ju pooleks, ega siis muidu,“ ütles Indrek.
„Muidugi pooleks, mis sellest rääkida,“ vastas Tigapuu. „Aga ütle ometi ise: on see õigus, kui ainult pooleks? Või arvad sa tõesti, et vana mõtles, et meie teeme pooleks? Koolipoiss ja koolmeister teevad pooleks? Mina ei usu, et vana tõesti nõnda mõtles. Ta ainult ütles nõnda, sest ta tahtis meid, maksku, mis maksab, riidu ajada, sest see on talle tähtjas. Mis siis viga ilmas elada oleks, kui koolipoisid ja koolmeistrid teeksid pooleks. Näeme meie klassis vähem vaeva kui koolmeistrid, aga kas vana meile ka palka maksab? Või annavad koolmeistrid pisutki omast palgast meile? Ja mis see neil maksaks öelda: „Sähke, poisid, siin on ka teile pisut, sest oleme üheskoos vaeveld ja kannatand; igaühele natukene.“ Mis sa arvad, et mõni poiss hakkaks nurisema, kui ta saaks pisut vähem kui koolmeistrid? Niisukest lolli pole terves kooliski. Sest koolmeister peab loomulikult rohkem saama kui koolipoiss. Või arvad sina teisiti? Miks sa vaikid?“
„Muidugi, sul on õigus,“ oli Indrek nõus.
„Olekski pöörane, kui mitte minul siin õigus poleks.“ rääkis Tigapuu nagu südametäiega. „Sest ega terve ilm veel pole hulluks läind, et koolipoiss ja koolmeister peaksid ühetasa saama. Näed ju isegi: on keegi päris koolmeister, tähendab — müts peas ja tärn ees, siis saab tema kõik ja koolipoisid ei saa midagi. Terve klass pühkigu suu ilusasti puhtaks, sest koolmeister üksi kühveldab raha tasku. Õigust ütelda, mitte üks klass, vaid mitu klassi korraga, sest koolmeister annab mitmes klassis tunda ja saab mitme klassi eest. Meiega on muidugi pisut teine lugu: mina pole veel päris koolmeister, ei ole veel õiget mütsi ega tärni. Sellepärast ei või sina mitte päris ilma jääda. Ei, seda mitte! Ja kuigi vana seda oleks mõelnd, siis oleks ma ikkagi sulle kas või salaja pisut and. Aga ainult selle tingimisega, et sa oma suu pead. Nõnda oleks mina ta-
71
